1703: Peterburi jäi esimest korda vee alla

316 aastat tagasi, 30. augustil 1703. aastal leidis äsja asutatud Peterburi linnas aset üleujutus, millele järgnesid järgnevatel sajanditel üha uued ja uued uputused, üks katastroofilisem kui teine.

Allan Espenberg

19. sajandi vene näitleja ja kirjanik Pjotr Karatõgin on märkinud Peterburi üleujutuste kohta: „Üleujutus Peterburis on samaväärne kui Vesuuvi vulkaani purse Napoli jaoks. Ühes kohas on tuli, teises kohas vesi. Siiski tuleb tunnistada, et Peterburi on saanud endale kahest halvast variandist parema, sest juba rahvasuu ütleb: „Vesi on varas, tuli on röövel.“ Suurvee puhul jääb üht-teist alles, aga tuli õgib ära kõik.“

Suurtükiga anti märku üleujutusohust

Peterburi ehk Sankt-Peterburg, mis asub Neeva jõe suudmes, on kogu oma ajaloo vältel üle elanud umbes 320 üleujutust. Kuna tsaar Peeter I asutas linna 1703. aastal ehk 316 aastat tagasi, siis on linna kimbutanud keskmiselt üks üleujutus aastas.

Enamasti on suurvee põhjuseks atlantilised tsüklonid, mis toovad Soome lahest vett Neevasse ja kergitavad jõetaset. Sagedamini on üleujutusi esinenud sügiseti, septembris ja novembris. Suurimad ja rängimate tagajärgedega üleujutused toimusid Peterburi linnas aastatel 1777, 1824 ja 1924. Aga enne linna asutamist olevat kõige kõrgem veetase registreeritud 1691. aastal, kui Rootsi kroonikute teatel olevat vesi tõusnud 7,62 meetrit ning kogu maastik oli suure veekihi all.

Aga esimene üleujutus Peterburi linnas toimus 30. augustil 1703. aastal ehk kõigest kolm kuud pärast seda, kui linn oli maikuus ametlikult asutatud. Vesi tõusis kaks ja pool meetrit, kuigi enam-vähem normaalseks peetakse kuni 1,6 meetrist veetõusu – iga sentimeeter üle selle märgi läks juba üleujutuse alla, aga kui vesi tõusis üle kolme meetri, siis oli tegemist katastroofiga.

1703. aastal uputas suurvesi üle jõesuudmes asuva Jänesesaare ja viis minema palgid, mis olid ette valmistatud Peeter-Pauli kindluse ehitamiseks. Kuna linn oli alles ehitamisel ja elanikke veel polnud, siis seekordne loodusõnnetus inimohvreid kaasa ei toonud. Vesi ka taandus üsna kiiresti ja suurt kahju ei tekitanud.

Koheselt pärast üleujutuse tagajärgede likvideerimist hakati tarvitusele võtma abinõusid, et võidelda ootamatute veetõusude vastu. Näiteks kui selgus, et Jänesesaar võib suurvee ajal jääda vee alla, aga saarele oli planeeritud ehitada Peeter-Pauli kindlus, siis ehitati kindluse vundament veidi kõrgemaks ja suurendati ka muldkeha.

Kindluse Valitseja bastionile paigaldati 1703. aastal signaalsuurtükk, mille ülesandeks sai laskudega märku anda lähenevast ohust. Alates 18. sajandi keskpaigast teatasid ohtlikust veetõusust admiraliteedi suurtükid. Aga 1873. aastal viidi signaalkahurid taas tagasi Peeter-Pauli kindlusesse ning iga päev anti Narõškini bastionilt keskpäevane kogupauk, aga kui oli tekkimas üleujutusoht, siis teavitati sellest linlasi mitme lasuga. See traditsioon kestis kuni 1920. aastateni.

Mitu katastroofilist üleujutust

Aastatel 1721–1724 leidis aset kolm suurt üleujutust, mistõttu Peeter I andis välja mitu määrust liigvee vastu võitlemiseks. Nii kästi kaldapealsetel elanikel kindlustada kaldaid ja jõe muldkeha, tõsta ehitatavate hoonete vundamente kõrgemale. Novembris 1724 seisis tsaar üleujutuse ajal isiklikult vööni vees ja päästis uppuvaid kalureid. Selle tulemusel valitseja külmetas kõvasti ja peatselt suri neeruhaiguse ägenemise tulemusel.

Üleujutused lõhkusid linnaehitisi ja tõid kaasa suurt majanduskahju, mistõttu keiser Peeter II viis pärast 1728. aasta üleujutust pealinna Peterburist Moskvasse, kuhu see jäi siiski vaid mõneks aastaks, sest keisrinna Anna Ivanovna andis 1732. aastal Peterburile pealinna staatuse tagasi. Uuesti ja jäädavalt sai pealinnaks Moskva juba pärast bolševike võimuletulekut 1918. aastal.

Kuigi 18. sajandi teisel poolel ehitati sõjaväeinseneri Illarion Kutuzovi ettepanekul kanal, mis oleks pidanud üleujutusi vältima, siis tegelikult sellest kanalist suurt kasu ei olnud.

Üheks võikamaks oli 1777. aasta üleujutus, kui hukkus umbes tuhat inimest, hävines hulgaliselt puitmaju, kannatada sai ehitusjärgus olnud Neeva kaldapealne, kasutamiskõlbmatuks muutusid tänavad. Lisaks tekitas vesi suurt kahju lossidele, aedadele, parkidele, purskkaevudele, elumajadele. Mitu tuhat puud kisti juurtega maast üles. Pärast 1777. aasta üleujutust asuti otsima probleemile teaduslikult lahendust, milleks andis korralduse keisrinna Katariina II.

Kõige purustavam, järjekorras 79. üleujutus leidis aset 7. novembril 1824. aastal, kui vesi tõusis 4,1 meetrit üle keskmise veetaseme. Seegi kord hukkus mitusada inimest ja tuhandeid koduloomi, aga paljudest ehitistest ja teedest ei jäänud suurt midagi järele. Järgmisel päeval vaatas keiser Aleksander I isiklikult üle kõik uputuse tagajärjel kannatada saanud paigad ning käskis anda elatusvahenditest ilma jäänud linlastele raha, et nad saaksid oma eludega edasi minna.

Kui Peterburi linn sai 200-aastaseks, siis „sünnipäevakingina“ tõusis Neeva vesi üle kallaste ja saavutas 2,58 meetri taseme. Hiljem hakati seda üleujutust nimetama jumalikuks ettekuulutuseks, sest Venemaa jaoks oli  algamas sõdade ja revolutsioonide ajajärk. Tollast üleujutust õnnestus paljudel fotograafidel jäädvustada ja esmakordselt võeti loodusõnnetus ka filmilindile.

Viimane katastroofiline üleujutus tabas Peterburi linna (tollast Leningradi) 3. septembril 1924. aastal, kui keskpäeval tugevnenud tuule tõttu hakkas vesi kiiresti tõusma. Kella kolmeks oli vesi tõusnud 1,52 meetrit ja hakkas linna uputama. Tormituul kiskus puud juurtega välja, rebis majadelt katuseid, kukutas ümber telefoniposte. Üle linna käis ka mitu vesipüksi, mis oli üsna ebaharilik. Kell 16.30 hakkas tuul nõrgenema, kuid veetõus ei pidurdunud ja jõudis 3,8 meetrini.

Linnast kadus elekter, jäädi ilma telegraafi- ja telefonisidest, lakkas töötamast veevärk. Lõpuks oli kaks kolmandikku Leningradist vee all, üleujutuse tulemusel purunes 19 silda, kahjustada sai üle 5000 hoone, sadamas uppus või visati vee poolt kaldale 40 laeva, enam kui 15 000 perekonda jäid peavarjuta. Tõenäoliselt oli ka hukkunuid, kuid selle kohta nõukogude riik andmeid ei avaldanud.

Ekspertide arvates võib järgmine katastroofiline üleujutus tabada Peterburi linna aastatel 2022–2026, kui vesi võib tõusta 4,5 meetrit üle ordinaari.

Neeva jõgi Peeter-Pauli kindluse taustal.