1722: Peeter I kehtestas oma viimase habemeseaduse

Varsti pärast Euroopast naasmist hakkas Venemaa valitseja Peeter I reformima oma riiki. Kuna Euroopas oli tollal moes sile lõug, siis kehtestas tsaar näiteks habememaksu. Täna 298 aastat tagasi jõustas Peeter I oma viimase habemeseaduse, mis jäi kehtima pooleks sajandiks.

Allan Espenberg

Tsaari ja hilisema keisri Peeter Suure (1672–1725) reformid muutsid kardinaalselt Venemaad, millest sai tänu tema ümberkorraldustele üks mõjukamaid ja arvestatavamaid riike Euroopas. Seejuures polnud Peetri jaoks pisiasju ning ta tegeles nii majanduse reformimise kui oma alluvate väljanägemisega.

Nii kuulutas Peeter 17. sajandi lõpus sõja habemetele ja habemikele. Tema jaoks olid habemed varasema mahajäänud elu sümbolid, mis mõjutasid ka senist suhtumist Venemaa rolli maailmas. Seetõttu vajas tsaar enda kõrvale inimesi, kes oleksid peaeesmärgi saavutamise ehk riigi suure arengu nimel valmis kõikvõimalikeks ohvriteks.

19. augustil 1698. aastal kehtestati Peetri esimene seadus habemete kohta, mis kandis nimetust „Saksa rõivaste kandmisest, habemete ja vuntside mahaajamisest, vanausuliste riietusest“. Hiljem ilmus ka tsaari selgitus, miks ta peab oluliseks karvkatte eemaldamist venelaste nägudelt. „Ma tahan ümber kujundada ilmalikud kitsed, see tähendab kodanikud ning vaimulikkonna, see tähendab mungad ja papid. Esimesi selleks, et nad sarnaneksid eurooplastega, aga teisi selleks, et nad õpetaksid oma kirikutes usklikele kristlikke voorusi nii, nagu ma nägin seda tegevat Saksamaa pastoreid,“ kirjutas Peeter.

Teisalt oli sellel seadusel ka hoopis maisem eesmärk, nimelt raha kogumine uueks sõjaks. Põhjasõda algas juba kahe aasta pärast ja armee korrastamiseks oli vaja palju raha.

Ollakse seisukohal, et selle seadusega, mille Peeter andis välja varsti pärast Euroopa-ringreisilt naasmist, keelustati alates 1. septembrist habemete kandmine. Legend räägib, et alates sellest kuupäevast hakkas Peeter I ise bojaaride habemeid kääridega maha lõikama, usaldades selle raske töö hiljem oma kojanarrile. Enamikus Peetri kohta käivates mängufilmides on stseen, milles näidatakse värisevate kätega paksu bojaari ja energilist tsaari, kes naeratades nüsib šokeeritud rikkurilt habet maha. Sellest, kuidas tsaar isiklikult oma alluvate lõugu raseerib, on maalitud ka hulgaliselt pilte ja ringlemas palju anekdoote.

Habeme eest röögatu summa

Aga esimene laialdaselt levinud dokument, mis reglementeeris habeme kandmist, ilmus 16. jaanuaril 1705. See nägi ette: habemete ja vuntside mahaajamist kõigil inimestel, välja arvatud pappidel ja diakonitel; maksu sissenõudmist nendelt, kes seda korraldust ei taha täita; habememaksu tasujatele spetsiaalse habememärgi väljastamist.

Kes ei soovinud oma habemest loobuda, siis neile olid ette nähtud reeglid selle õiguse omandamise eest. Kõige kulukam oli see suurkaupmeeste jaoks, kel tuli õigus endale lunastada saja rubla eest, mis tollal oli üüratu summa. Väiksemat sorti kaupmeestel jäi summa alla saja rubla, aga riigiametnikel ja tsaari õukondlastel läks habeme kandmine maksma 60 rubla. Kaks korda vähem ehk 30 rubla maksid hobuveokijuhid, kutsarid ja suurem osa Moskva elanikest. Aga kõige lihtsam oli talupoegadel, sest nad olid kohustatud maksma „kaks raha iga habeme eest“ ainult linna sisenedes ja sealt lahkudes, kuid mitte kord aastas, vaid iga sisse- ja väljasõidu korral.

Et hinnata habememaksu suurust, siis olgu öeldud, et näiteks 30 rubla oli tollal sõjaväelase ehk streletsi aastapalk. See tähendab, et inimesi kooriti ikka täiega, aga ega näiteks tolleaegsed kaupmehed ka vaesed vennikesed ei olnud ja neile ei valmistanud mingeid raskusi sada rubla oma habeme eest välja käia. Ajaloolaste arvates oli habememaks üheks huvitavaks meetodiks muuta Venemaa rohkem euroopalikuks, aga samuti parandati selle abil riigikassa olukorda, mis oli Põhjasõja tagajärjel üsna ahtakeseks kuivanud.

Kehtestati ühine maksumäär

Järgmised seadused, mis piirasid habeme ja lisaks veel ka venepäraste rõivaste kandmist, ilmusid 1713. ja 1714. aastal. Need seadused nõudsid, et keegi ei oleks habetunud ega kannaks keelu alla sattunud rõivaid. Seejuures polnud võimalik inimestel seekord lihtsalt maksuga pääseda, vaid seadusrikkumise eest määrati karmid karistused, mis tähendas sunnitööle saatmist ning kogu kinnis- ja vallasvara konfiskeerimist.

Tegelikult polnud 1713. ja 1714. aasta karmidel seadustel enam praktiliselt mingit mõju, sest selleks ajaks olid paljud Peeter I alluvad oma habemed maha ajanud. Nad olid nimelt aru saanud, et habemest loobumisega saavad nad osa võtta keisri kõigist suurtest ümberkorraldustest ja algatustest, mis olid neile kasulikud nii rahanduslikult kui sotsiaalse seisundi mõttes.

Siiski oli olemas veel ka selliseid mehi, kes otsustasid oma habemed alles hoida ja olid nõus nende säilitamise eest maksma. Nende jaoks anti 17. aprillil 1722. aastal välja viimane habemeseadus. Sellega kehtestati kõigile habemekandjatele ühine maksumäär – 50 rubla aastas. Kuid ainult sellega ei piirdutud: habemikel kästi kanda spetsiaalset erilist ja vanaaegset riietust. Kel polnud tahtmist uut seadust täita, siis neile olid ette nähtud karistused: kui habemekandja polnud õigetes rõivastes, siis võeti temalt teistkordselt habememaksu või kirjutati välja rahatrahv. Aga need habemikud, kel polnud raha trahvi maksmiseks, saadeti Rogerwieki sadamasse (tänapäeval Eesti linn Paldiski) oma tegude üle järele mõtlema.

1722. aasta Peetri habemeukaas kehtis tervelt pool sajandit ja alles 1772. aastal tühistas selle Katariina II. Kuid ka veel pärast seda ehk umbes sajandi jooksul oli suhtumine habemetesse enam kui jahe. Olukord muutus keiser Aleksander III ajal, kes saatis põrgusse kõik veel kehtivad habemeseadused. Eks siin oli ka põhjuseks see, et keiser ise kandis habet.

Olgu öeldud, et habemete pügamine ja habememaksu kehtestamine polnud Peeter I väljamõeldis. Juba 16. sajandil nõuti habeme kandmise eest maksu nii Inglismaal kui Prantsusmaal, kusjuures maksu suurus sõltus enamasti habemekandja sotsiaalsest staatusest.