1825: keiser Aleksander I elas pärast surma edasi?

4 T

Täna, 192 aastat tagasi suri Venemaa üks kuulsamaid valitsejaid. Veerand sajandit riiki juhtinud keiser Aleksander I (1777-1825) heitis ametlikel andmetel hinge 1. detsembril 1825. aastal kaugel Moskvast ja Peterburist, Taganrogi linnas. Ta oli vaid 47aastane ning surma põhjusena nimetati palavikku ja ajupõletikku, teistel andmetel olevat ta aga lahkunud kõhutüüfuse tagajärjel.

Vaid mõned aastad pärast keisri ootamatut ja kummalist loojakarja minemist hakati selle surmajuhtumi tõepärasuses kahtlema ja 19. sajandi jooksul tekkis mitmeid versioone selle kohta, mis tegelikult võis juhtuda. Kuulujuttude levikul lisas õli tulle fakt, et juba eluajal oli keiser vihjanud võimalikule tagasiastumisele.

Pärast Aleksander I väidetavat surma valitses umbes üksteist aastat vaikus, kuid siis, 1837. aastal saabus Tomski linna rändurina eakas mees, kes nimetas end Fjodor Kuzmitšiks. Eelmisel aastal oli Fjodor Kuzmitš Kozmini nimeline mees Permi kubermangus hulkurina arreteeritud ning talle mõisteti hulkurluse eest karistuseks piitsahoobid ja väljasaatmine elu lõpuni Siberisse. Fjodori päritolu on jäänud saladuseks, sest aastakümneid Siberis elades ei rääkinud ta kunagi oma päritolust, varasematest eluaastatest ega sugulastest.

Ühe versiooni kohaselt oli Fjodor Kuzmitš tegelikult oma venna Nikolai I (valitses 1825-1855) kasuks troonist loobunud Aleksander I, kes olevat imiteerinud oma surma Taganrogis ja tema asemel olevat maha maetud hoopis teisik. Pärast „oma surma“ asus nime ja välimust muutnud keiser rändama lihtsurelikuna mööda Venemaad, et oma pattudele lunastust otsida. Arvatakse, et ta oli teadlik oma isa Paul I vastasest vandenõust ja heaks kiitnud tema tapmisplaani, mis tekitas temas hiljem suuri hinge- ja süümepiinu ning ta otsis võimalust nendest vabanemiseks.

Elutark hallpea Fjodor elas Tomski kubermangu mitmes külas vaga ja jumalakartlikku ning lihtsat ja askeetlikku elu, kuid tema käitumine, kõnnak, harjumused, maneerid reetsid temas hästi kasvatatud ja haritud meest ning olid pigem aristokraatlikud kui talupoeglikud. Kohalikud talupojad pidasid teda pühameheks, hakkasid teda sügavalt austama ja temalt erinevates igapäevastes asjades nõu küsima.

Fjodor teenis endale elatist laste harimisega, õpetades neile kirjutamist, piiblisõna ja ajalugu. Seejuures võttis ta tasuna vastu ainult toiduaineid, keeldudes rahast. Viimased eluaastad elas mees Tomski linnas, kus ka suri 20. jaanuaril 1864. aastal. Tema haud muutus palverännakute paigaks. Vene õigeusu kirik kuulutas erakmunga 1984. aastal pühakuks kohalikul, Siberi tasandil, kuid mitte ülevenemaalises ulatuses.

Kahtlused, et püha vanake Fjodor võib tegelikult olla keiser Aleksander I, tekkisid juba Fjodori eluajal, kuid versiooni pooldajatel ei õnnestunud seda kuidagi tõestada.

Ka paljud ajaloolased kirjutasid oma mahukates teostes võimalusest, et keiser jäi ellu ja eraldus Fjodor Kuzmitši nime all kloostrisse. Nii peab seda legendi tõepäraseks näiteks ajaloolane ja kindral Nikolai Šilder (Schilder, 1842-1902), kes avaldas aastatel 1897-1898 neljaköitelise teose Aleksander I elust ja valitsemisajast.

Mõned aastad tagasi püüdsid Venemaa teadlased grafoloogilise ekspertiisi abil veelkord tõestada juba ammu ringelnud oletust, et keiser tegelikult lavastas oma surma ja elas võõra nime all veel ligi 40 aastat, surres 87aastasena. Venemaa Grafoloogiaseltsi president Svetlana Semjonova esines 2015. aastal sensatsioonilise ja šokeeriva avaldusega, kinnitades, et Aleksander I ja erakust munga Fjodor Kuzmitši käekirjad on vägagi sarnased, võib lausa öelda, et absoluutselt identsed. „Suure tõenäosusega lubab grafoloogia väita, et tegemist on ühe ja sama isikuga,“ teatas Semjonova.

Grafoloog Larissa Drõgval tõestas 2010. aastal samuti, et imperaator ja erak on üks ja seesama isik. „Keisri käekiri sarnaneb mitme tunnuse poolest munga käekirjaga. Võib suure tõenäosusega väita, et minu poolt analüüsitud tekstid on kirjutanud üks inimene. Kuigi sajaprotsendilist garantiid ei suuda anda ükski professionaalne grafoloog,” rääkis Drõgval ajakirjandusele. 1980. aastatel teostasid omapoolse käekirjauuringu ka Jaapani teadlased, kes arvasid samuti, et kirjade autoriks on üks inimene.

Kuigi kaasaegsed käekirjaeksperdid on veendunud, et Fjodor Kuzmitš ja keiser Aleksander I on üks ja seesama isik, pole ajaloolastel õnnestunud leida sellele otsest ja kindlat teaduslikku kinnitust. Nii suhtub suurem osa ajaloolastest kõigisse käekirjaekspertiisidesse skeptiliselt ja on veendunud, et kahe mehe vahel polnud mingeid seoseid.

„Aleksander I surm on üsna täpselt dokumenteeritud. Ka meditsiinilised dokumendid on olemas. Ja veel tunnistused kaasaegsetelt, kes olid keisri juures tema haiguse ning surma ajal. On võimatu ette kujutada, et pandi toime taoline laiaulatuslik võltsing. See on äärmiselt väheusutav,“ rääkis ajaloolane Jevgeni Ptšjolov. „Seetõttu pean ma kõiki selliseid jutte muinaslugudeks.“

Ka keisri abikaasaga on seotud mitmeid legende. On teada, et Aleksander I naine Jelizaveta Aleksejevna ei läinud oma surnud abikaasat saatma, mida võib pidada erakordseks sündmuseks, vaid sõitis selle asemel hoopis Peterburgi, kuid pealinnani ei jõudnud ja suri Beljovi linnas.

Arvatakse, et ka naine lavastas oma abikaasa eeskujul surma ja elas hiljem kloostris Vera Motšalnitsa (Vaikija Vera) nime all. „See on kaudne tõend selle kohta, et abikaasad olid sõlminud omavahel kokkuleppe,“ selgitas ajaloodoktor Andrei Ratšinski. Grafoloog Semjonova teatas samuti, et palju ühtelangemisi avastas ta ka keisrinna Jelizaveta Aleksejevna ja nunn Vera käekirju uurides.

Allan Espenberg

George Dawe portree Alexander I-st 1824. aastast. Allikas: en.wikipedia.org

Share This:

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga