1848: Californias algas kullapalavik

Täna 172 aastat tagasi avastati Ameerika Ühendriikidest Californiast Sacramento lähistelt kulda, misjärel algas suur kullapalavik, mille käigus soovisid tuhanded inimesed kiiresti rikastuda. Paljudele lõppes see seiklus aga vaesuse, haiguse või surmaga.

Allan Espenberg

Puusepp James Wilson Marshall (1810–1885) avastas 24. jaanuaril 1848. aastal Sutteri saekaatri juurest American Riveri jõe kaldalt Coloma linna lähistelt herneterasuuruse kullatüki. Ta näitas seda saekaatri omanikule John Sutterile ning lihtne katse lämmastikhappega tunnistas, et mehed hoidsid käes kõrgeima kvaliteediga kulda.

Kuigi Marshalli leid kutsus esile tõelise kullapalaviku, siis ta ise ei teeninud selle pealt sentigi. Asi oli nimelt selles, et maa, millelt ta kullatüki leidis, ei kuulunud talle. Suurest kurvastusest hakkas mees jooma ning suri vaesuse ja alkoholismi tõttu. Marshalli surnukeha avastati mõningatel andmetel heitveekanalist. Tema juhtum polnud ainulaadne, kui arvestada, kui palju inimesi rikkust taga ajama saabus.

Kullasoone esmaavastajad proovisid uudist saladuses hoida, kuid see ei õnnestunud. Varsti jõudis kuuldus San Francisco linna ja sealt levis see üle riigi ning maailmagi. Seejärel saabus USA teistest osariikidest ja ka välisriikidest Californiasse aasta jooksul umbes 80 000 inimest (kokku käis kullajahil aga 300 000), et aardeid otsida ja endalegi kulda hankida. Mõnel vedaski ja temast sai kulla leidmise järel rikas mees, aga paljud jäid tühjade pihkudega.

Tuhandeid kullaotsijaid ei takistanud ega hirmutanud miski, sealhulgas ka teede ja korraliku elupaiga puudus. California kullakaevandustes võis kohata kooliõpetajaid, sõdureid, farmereid, kaupmehi ja teiste erialade esindajaid. Kuna peaaegu kõik mehed siirdusid väärismetalli otsingutele, siis suri mitmes paigas välja tootmine: vabrikud pandi kinni ja farmid laostusid. Naisi võis kullaotsijate seltskonnas olla vaid paari tuhande ringis.

Olulist osa California kullapalavikuhüsteeria levitamises etendas kaupmees ja ajaleheomanik Samuel Brannan, kes kõndis San Francisco tänavatel ja lõugas: „Kuld! Kuld! American Riveril on kulda!“ Brannan laskis liikvele kuuldused lõpututest aaretest, mis on peidus California maapõues. Seejuures ei panustanud Brannan ise kuigipalju kulla leidmisele, vaid ta lootis, et saab hoopis suuremat raha teenida kullaotsijate pealt.

Ta mõistis, et Californiasse saabuvad mehed vajavad labidaid, kirveid, potte, kastruleid ning muid töö- ja köögiriistu. Kõiki neid, aga lisaks veel ka joogivett, rõivaid ja hügieenitarbeid müüs Brannan suure kasumiga ja temast sai veelgi jõukam mees, kui ta senini oli olnud. Selliseid inimesi oli veelgi, kes oskasid kullaotsijate arvelt rikastuda.

Kokad teenisid kullaotsijatest rohkem

Kiremöll kulla ümber ei tekkinud ainuüksi Ameerikas, vaid kogu maailmas. Tuldi väga erinevatest riikidest: Saksamaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Mehhikost, Hiinast, Austraaliast ja mujalt. Kullaotsijate suurim hulk saabus Californiasse 1849. aastal, mistõttu hakati neid nimetama „49. inimesteks“ (forty-niners).

Kulla kaevandamine oli väga raske ja kulukas töö. Suurem osa meestest, kes hakkasid kullaotsijateks, kulutasid rohkem kui teenisid. Väga palju raha kulus näiteks transpordile, aga odav polnud ka elamine, toit ja muud teenused kullaotsijate linnades. Näiteks maksis California kullapalaviku ajal üks muna 25 dollarit, rummipudel 150–200 dollarit, aga toaüür oli 2000 tänapäevast dollarit kuus. Juhtus nii, et sageli teenisid kullaotsijaid teenindanud kokad ja pesupesijad rohkem kui kullaotsijad ise.

Lühikese ajaga sai pisikesest San Francisco asulast tõeliselt suur linn. Enne kullapalavikku elas San Franciscos alla tuhande inimese, aga 1852. aastal ehk neli aastat hiljem oli linnas elanikke juba 35 000. Senini peaaegu asustamata piirkond muutus tihedasti asustatud regiooniks ja 1850. aastal ehk kullapalaviku ajal sai Califoniast ka USA osariik.

Esialgu olid siinseteks elanikeks esimese laine kullaotsijad, kes olid suhteliselt rikkad, sest neil tuli kuld lihtsalt maast üles noppida. Aga juba mõned aastad hiljem võis kulda leida ainult sügavalt mulla alt ja paljud kullaotsijad siirdusid paremate kullapiirkondade otsingutel üha rohkem põhja suunas.

California kullapalaviku ajal ehk umbes kuue aasta jooksul suudeti kaevandada ligi 4000 tonni kulda, mis kaasaegsetes hindades oleks väärt enam kui 50 miljardit dollarit. Kõige suurem Californiast leitud kullakamakas kaalus 88,5 kilogrammi.

Aga lisaks kõige kuulsamale, California kullapalavikule (California Gold Rush) oli maailmas 19. sajandil veel palju teisigi kullaotsimiskampaaniaid, mis toimusid kõige sagedamini Ameerika Ühendriikides (Carolina, Georgia, Nevada, Idaho, Montana kullapalavikud), aga ka Austraalias, Brasiilias, Kanadas, Lõuna-Aafrikas, Venemaal ja mujal.

Kullapalavik sünnitas teksapüksid

Kullapalavikuga oli otseselt seotud ka saksa juudi päritolu USA ettevõtja Levi Straussi (1829–1902) kuulsusrikka tegevuse algus. 1840. aastate lõpus sõitis 18-aastane noormees Ameerikasse, kus juba elasid tema kaks vanemat venda.

Kuna kullakaevandustes valitses hullumeelne konkurents, siis ei püüdnudki Levi sellesse sekkuda. Aga ta otsustas hakata varustama kullaotsijaid vajalike esemetega. Ta laadis 1853. aastal laeva kangaid ja pudukaupu täis ning siirdus San Franciscosse. Kogu tema kaup osteti kiiresti ära, aga alles jäi vaid purjeriie, mida kellelgi polnud vaja.

Siis õmbles Levi Strauss ise oma kätega purjeriidest paari pükse. Need osutusid väga vastupidavateks ja mugavateks ning üks kullaotsija ostis need ära ja ülejäänud esitasid tellimuse. Samal aastal avas Levi Strauss kaupluse, kus hakkas uudistoodet müüma. Peatselt asendas ta purjeriide teise materjaliga, mida toodi talle Prantsusmaa linnast Nîmes’ist, mistõttu teksasriiet hakati nimetama deenimiks. Nii hakkas Straussi äri üha edenema ja varsti moodustas ta kompanii, mis eksisteerib tänase päevani.

Kullakaevajad Californias aastal 1850. Foto: wikipedia.org