1869: sündis „Bambi“ ja „Josefine Mutzenbacheri“ autor

Täna 150 aastat tagasi sündis Austria kirjanik Felix Salten, kes sai kuulsaks mitmelaadsete teostega. Tema loomingu hulka kuulub nii lasteraamatuid kui erootilisi teoseid.

Allan Espenberg

Siegmund Salzmanni nimeline mees sündis 6. septembril 1869. aastal Budapestis, mis tollal kuulus Austria-Ungari keisririigi koosseisu. Tema vanemad olid juudid. Kuna impeeriumis piirati väga tugevasti juutide õigusi, siis sõitis perekond mõned nädalad pärast poisi sündimist Viini, mis oli ainus koht riigis, kus juutidel olid olemas nii õigused kui vabadused. Hiljem muutis poisi isa oma perekonnanime Salteniks.

Kooli ei jõudnud Siegmund lõpetada, sest 1885. aastal läks tema isa ootamatult pankrotti. Tänase päevani pole suudetud kindlaks teha, mis oli pankrotistumise põhjus, kuid igatahes jäi perekond ilma elatusvahenditeta. Poiss pidi kooli pooleli jätma ja ta läks tööle ühte kindlustuskontorisse.

Kirjanikutee ja sõda

Samal ajal hakkas noormees üha rohkem huvituma kirjanduslikust tegevusest. Tema esimene trükitud luuletus nägi ilmavalgust 15. jaanuaril 1889. aastal kauni pealkirjaga kirjandusajakirjas „Ilusal sinisel Doonaul“ (An der schönen blauen Donau). Juba sellal võttis ta kasutusele pseudonüümi Felix Salten.

Järgmisel aastal sai Saltenist kirjandusseltsi „Noor Viin“ (Jung-Wien) üks juhte. Samas oli ta ka selle seltsi lammutaja, sest lõi ühelt selle liikmelt üle tüdruksõbra Lotte Glas’i, kellest hiljem sai sotsist naisõiguslane. Armusuhe lõppes tütre sünniga, aga kui laps suri, siis läksid noored inimesed lahku. Skandaali arutati terves Viinis, kuid Salteni karjääri ei kahjustanud see kübetki.

Kõigepealt hakkas Salten kirjutama perioodikasse teatrietenduste retsensioone, kuid juba 1900. aastal avaldas ta oma esimese jutukogumiku ning sellest ajast alates hakkas temalt ilmuma igal aastal üks raamat. Peatselt saavutas ta üleeuroopalise tuntuse. Eriti aitas sellele kaasa kirjanduslike portreede sari kroonitud peadest, mis ilmus Sascha pseudonüümi all Viini ajakirjanduses aastatel 1903–1905.

Sajandivahetusel tutvus Salten rahvusvahelise sionistliku organisatsiooni asutaja Theodor Herzliga, kelle vaated meeldisid talle väga. See kohtumine mängis tema edasises elus suurt rolli. Kui algas Esimene maailmasõda, siis oli Salten vaimustunud ja lausa eufoorias. Aga kui oli juba näha, et Saksamaa ja Austria hakkavad lüüa saama, siis muutus Salten äkitselt patsifistiks ja nimetas sõda suureks katastroofiks. Pärast 1918. aastast sai temast aga veendunud marksist ja sotsiaaldemokraat.

Kui Saltenist sai 1927. aastal Austria PEN-klubi president, siis pidi ta sellel ametikohal avalikult hukka mõistma juutide tagakiusamise hitlerlaste poolt, kuigi ta ei tahtnud selliste avaldustega esineda. Kuid sellest piisas ja isegi ettevaatlikke väljaütlemisi talle ei andestatud: 1936. aastal keelustati Saksamaal Salteni raamatud.

Kui 1938. aastal liideti Austria Saksamaaga (anschluss), siis taheti kirjanik arreteerida, kuid tema kaitseks astus välja USA peakonsul Leland Morris. Kuna Salteni tütar Anna Katharina (1904–1977) oli sellal abielus šveitslasega, siis viidi kogu perekond kiirendatud korras Šveitsi, kus neile peatselt anti ka elamisluba.

Vaatamata sellele, et USA-s avaldati Salteni raamatuid väga palju ja sealt saabusid soliidsed honorarid, olid kirjaniku viimased eluaastad üsna nukrad, sest tal tuli elada suures vaesuses. Asi oli eeskätt selles, et tema poeg Paul Jakob (1903–1937) võttis pankadest suuri krediite, aga kogu raha lõi kiiresti laiaks. Nii tuli isal poja võlgu klaarida. Salten suri 8. oktoobril 1945. aastal Zürichis ja maeti kohalikule juudi kalmistule.

Kaks vastandlikku teost

Kui 1923. aasta suvel reisis Salten Alpides, siis tekkis tal mõte kirjutada raamat hirvebeebist, tema vanematest, loodusest, ümbruskonnast, lastest. Salteni peateoseks olev ja maailmakuulsaks saanud raamat „Bambi. Metsalugu“ ilmuski juba samal aastal (eesti keeles Eno Raua tõlkes 1965. aastal) ning sellest on näha, et kirjanik tunneb väga hästi metsloomade kombeid ja harjumusi ning tunnetab suurepäraselt loodust.

Raamat on kirjutatud muinasjutuna, kus loomad inimeste kombel kõnelevad ja arutlevad. See on jutustus täiskasvanuks saamisest, õilsusest ja sellest, kui keeruline on elada ebatäiuslikus maailmas, kus headus ei võida alati kurjust.

Varsti pärast „Bambi“ ilmumist dešifreerisid lugejad selle lahti: hirvekarja all olevat kirjanik mõelnud juudi diasporaad antisemiitlikus ühiskonnas. Salten ise eitanud taolist tõlgendust, kuid avalikult sellest ei rääkinud. Väga kuulsaks sai ka Disney stuudio poolt 1942. aastal tehtud joonisfilm Bambist.

1939. aastal ilmus Bambi loo järg pealkirjaga „Bambi lapsed“. See raamat ilmus kõigepealt inglise ja alles seejärel saksa keeles. Kuna tegevus toimub loomaaias, siis on mõned kriitikud väitnud, et selles teoses rääkis Salten allegoorilises vormis juutide saatusest fašistlikes koonduslaagrites. Samas on see üsna vaieldav ja paljud kirjandusteadlased pole kindlad, et see oli autori poolt niimoodi mõeldud.

Ajakirjanikuna sõlmis Salten sajandivahetusel sidemeid Viini kõrgseltskonnaga. Ühel koosviibimisel tutvustati talle Toscana printsi, Austria ertshertsogit Leopold Ferdinandi (1868–1935), mis andis talle võimaluse tutvuda Habsburgide perekonna ja kuningakoja eluga.

Arvatakse, et ertshertsogi ja tema õe Luisega lühiajalise suhtlemise ajal saadud faktide põhjal kirjutas Salten ja avaldas anonüümselt skandaalse erootilise romaani „Josefine Mutzenbacher. Lugu Viini prostituudist, tema enda poolt jutustatuna“. Romaan ilmus 1906. aastal ja keelustati koheselt tsensuuri poolt. Samas andis see raamat hiljem Saltenile võimaluse luua sõbrasuhted psühhiaatri Sigmund Freudiga – kaks meest kohtusid 1926. aastal sanatooriumis.

Siiamaani pole sajaprotsendiliselt kindel, et Mutzenbacheri loo pani kirja just Salten, kuigi 1909. aastal ilmunud Saksa kirjanike anonüümide leksikon seda väidab. Salten ise ei eitanud autorlust, aga ka ei kinnitanud seda. Siiski on enamik kirjandusteadlasi veendunud, et erootikaromaani kirjutas Salten.

See teos osutus nii populaarseks, et Saksamaal vändati 1970.–1990. aastatel selle motiividel üle kümne pornograafilise mängufilmi. Eesti keeles on see teos ilmunud pealkirjastatuna „Josephine Mutzenbacher: Ühe Viini hoora elulugu“ ajakirjas Maaja ning 1998. aastal on ilmunud Maaja raamatukogu sarjas teos „Ma ei kahetse“, mille autoriks on millegipärast märgitud Josefine Mutzenbacher.

Felix Salten 1910. aastal.

Foto: wikipedia.org/Ferdinand Schmutzer