1889: sündis mees, kes teatas: „Mina olen füürer!“

Täna on Saksamaa kunagise liidri Adolf Hitleri sünniaastapäev – kunagi „suureks sakslaseks“ ja „minu füüreriks“ kutsutud mees tuli täpselt 129 aastat tagasi, 20. aprillil 1889. aastal Austrias ilmale.

Allan Espenberg

Paljudes maailma riikides on Hitleri tegemised kvalifitseeritud inimsusvastasteks kuritegudeks, kuid tänast päeva tähistatakse Hitleri fännide poolt ikkagi – mõnes paigas vaiksemalt või salaja, teisal laiemalt või avalikult.

Kuigi täna on Hitleri sünniaastapäev, on põnevamad seigad seotud hoopis tema surmaga või ka võimaliku ellujäämisega. Ametliku versiooni järgi tegi Hitler 1945. aasta aprilli lõpus oma punkris Berliinis enesetapu. Tegelikult oli terve 1945. aasta Hitlerile eriliselt raske. Iga kaotatud lahing ja reetmine mõjus tema füüsisele rängalt.

Tema liikumine muutus järjest aeglasemaks, ta hakkas lonkama ja jättis üleüldse vanuri mulje. Tema vasak käsi värises nähtavalt, silmad vaatasid mitte objekti suunas, vaid suvalisse kohta, ta ei suutnud korralikult ja sirgelt seista. Nii kirjeldas Hitleri ihukaitsja Rochus Misch oma ülemust mõned kuud enne tema surma.

Misch mäletab eriti selgelt viimaseid päevi punkris ja esijoones 30. aprilli 1945, kui Hitler lahkus maisest elust. „Pärast tema surma saabus täielik vaikus,” jutustab Misch. „Me ootasime umbkaudu 20 minutit. Ma ei mäleta, kes avas esimesena ukse Hitleri tubadesse. Mul oli väga huvitav, mistõttu tegin mitu sammu toa suunas. Seejärel tegi keegi lahti teise toa ukse. Siis ma nägingi Hitlerit – ta istus surnuna toolil ja pea oli vajunud lauale. Tumedas kleidis Eva Braun lamas selili diivanil.”

Seejärel veeti Hitleri ja Eva Brauni surnukehad hoovi, kallati bensiiniga üle ja põletati ära, kuid mõned Hitleri kolbatükid jäid alles, tiriti tuhahunnikust välja ja toimetati Moskvasse.

Sellega oleks nagu probleem lahenenud. Saksamaa oli sõja kaotanud ja Hitler surnud. Kuid paljud ajaloolased ja ajakirjanikud ei uskunud ametlikku juttu Hitleri surma kohta ja asusid omapäi juurdlust teostama. Kaasa aitas seegi, et Hitleri surmaga seotud asjaolud salastati Nõukogude Liidus täielikult.

Nii on 70 aasta jooksul välja käidud hulgaliselt erinevaid versioone, mille järgi olevat Hitler tegelikult ellu jäänud ja põgenenud mõnda Ladina-Ameerika riiki, Jaapanisse või kusagile mujale. Nendest versioonidest on kirjutatud kümneid raamatuid, kuid ükski autor pole suutnud veenvalt tõestada Hitleri ellujäämist. Kõigest hoolimata pole tänase päevani maha rahunetud ja endiselt otsitakse tõendeid nii Hitleri surma kui tema võimaliku ellujäämise kohta.

Kui USA Luure Keskagentuur tegi eelmise aasta sügisel avalikuks suure hulga senini salastatud dokumente, siis tuli ühest välja, et endine SSlane Phillip Citroen olevat kümme aastat pärast Teist maailmasõda kohtunud Hitleriga, kes olevat end varjanud Colombias Schrittelmayeri nime all.

Pärast seda hakkasid paljud teadlased ja hobiajaloolased taas väitma, et Hitleril õnnestus Saksamaalt põgeneda ja ta elas kuni 1970. aastate lõpuni rahulikult ja õnnelikult Ladina-Ameerikas. Näiteks Paraguay ajaloolane Mariano Llano kinnitab, et Hitler elas mõnda aega pärast Berliinist pagemist Argentinas ja suri võõra nime all alles 1974. aastal Paraguays. Kuid taolistele väidetele pole senini leitud ühtki objektiivset tõestust.

Eelmisel kuul esitati Hitleri surma kohta mitu uut väidet, mis kinnitavad Hitleri enesetapuversiooni. Igatahes kinnitasid mitu uurijat, et Hitler suri tõepoolest 1945. aastal, mistõttu kõik versioonid tema võimalikust ellujäämisest olevat lihtsalt tobedad. Samas võib oletada, et needki ütlused ei tee lõppu erinevatele vandenõuteooriatele.

Prantslane Jean-Christophe Brisard ja venelanna Lana Parshina kirjutasid oma Hitleri-uuringutest üheskoos raamatu „Hitleri surm KGB salamaterjalides” ja väntasid filmi „Hitleri surma mõistatus”. Nad püüdsid pikka aega saavutada ligipääsu Venemaal asuvatele Hitleri koljutükkidele, kuid alati tabas neid tagasilöök. Alles pärast kahte aastat pingelisi läbirääkimisi lubati nad kolmeks tunniks Hitleri säilmete juurde.

Ajakirjanikud võtsid endaga kaasa kohtuarsti Philippe Charlier’, kellele aga ei antud luba koljutükki puutuda. Nii pidi Charlier uurima seda miskroskoobiga, lisaks võttis ta jäljendeid ja võrdles koljut Hitleri hammastega 1944. aasta fotolt, kusjuures kõiki neid tegevusi jälgisid kümnekonna KGB agendi tähelepanelikud silmad. Lõpuks tegi spetsialist järelduse, et uuritud säilmed kuuluvad Adolf Hitlerile.

Vene ajaloolane Vassili Hristoforov aga teatas kuu aega tagasi, et Hitleri enesetapp oli täielikult tõestatud juba 2000. aastatel ühe röntgeniülesvõtte abil. Tema sõnul saabus tollal Venemaa luureorganite keskarhiivi üks USA professor, kes palus talle näidata arhiivis säilitatavaid Hitleri kolbafragmente. „Ja siis äkki, ootamatult arhiivitöötajate jaoks, koukis ta portfellist välja tundmatu röntgenipildi Hitleri pealuust, mis oli tehtud füüreri eluajal,” jutustas Hristoforov, selgitades, et see pilt pärines Hitleri ihuhambaarsti Hugo Blaschke kogust ja seda oli salaja säilitatud USA eriteenistuste arhiivis.

Ameeriklane võrdles ülesvõtet koljukildudega ja kinnitas, et kõik klapib. „Kui tulemus oleks olnud vastupidine, siis oleks kindlasti tõusnud kisa ja kära. Lõpuks ta lahkus ja infot tema külaskäigust ei avalikustatudki,” rääkis vene ajaloolane.

Adolf Hitler.

Allikas: wikipedia.org