1902: avastati antiikajast pärit arvuti

Täna 117 aastat tagasi, 17. mail 1902. aastal avastati iidsest uppunud laevavrakist ese, mis pakub uurimislusti ja põnevust veel tänapäevalgi. Seda eset, mida nimetatakse Antikythera mehhanismiks, peetakse maailma vanimaks arvutiks.

Allan Espenberg

Antiikse laeva juhuslikuks avastajaks oli 4. aprillil 1900. aastal käsnakogujast sukelduja Elias Stadiatis, kes tegi merel oma tavapärast tööd ja sattus täiesti kogemata laevavrakile. Kreeka võimudele pakkus leid suurt huvi ja järgmisel aastal toodi 50–60 meetri sügavuselt vee alt välja hulk artefakte. Kuid antiikesemete väljatoomine tuli peatselt katkestada, sest kümnest sukeldujast üks hukkus suure koormuse tõttu ja kaks meest jäid halvatuks. Tol ajal nii sügavale vee alla sukeldumine ilma erivahenditeta oli üsna ohtlik ettevõtmine.

Ega see imelik, roostetanud, korrodeerunud kamakas ei pakkunudki alguses tegelikult kellelegi vähimatki huvi, sest sukeldujate tähelepanu pälvisid esijoones kaubalaeva vrakist leitud marmor- ja pronkskujud, vaasid ja hõbemündid, millel oli ilmselgelt mingi väärtus. Leitud esemete dateerimine ei olnud keeruline. Teadlaste kinnitusel uppus laev 1. sajandil eKr. Seega olid kõik vrakist välja toodud esemed vähemalt 2000 aastat vanad.

17. mail 1902. aastal leidis Kreeka arheoloog Valerios Stais (1857–1923) laevavrakist toodud esemete hulgast mitu pronksist hammasratast, mis meenutasid suurt kella. Just Staisi peetaksegi selle asja avastajaks. Stais oletas, et tegemist võib olla antiikse astronoomilise kellaga ja kirjutas selle kohta isegi teadusartikli, mis võeti arheoloogide poolt vastu üsna vaenulikult. Staisi süüdistati koguni petmises ja muuseumidirektorile (ta juhtis üle 30 aasta riiklikku arheoloogiamuuseumi Ateenas) kohatus käitumises, sest kriitikud ei suutnud endile ette kujutada mehhaanilise kella olemasolu antiikajal.

Teadlaste suur huvi

Enam kui saja aasta jooksul on seda pronksist mehhanismi põhjalikult uurinud üle 50 teadlase (ajaloolased, arheoloogid, filoloogid, epigraafikud, matemaatikud, mereväeohvitserid, keemikud, füüsikud, insenerid, mehhaanikud, astronoomid, astrofüüsikud, museoloogid jt), kelle hulgas on eriti palju kreeklasi, kuid ka mitu maailmakuulsat teadlast, näiteks prantslane Jacques-Yves Cousteau (1910–1997).

Seda mõistatuslikku eset hakati leiukoha järgi nimetama Antikythera mehhanismiks ja kuni tänase päevani on teadlased sellega tegelenud ning üksikasjalikult uurinud, püüdes leida midagi sellist, mis varem on jäänud kahe silma vahele. Ja mõnel teadlasel on see ka õnnestunud.

Kuigi riistapuu leiti Rooma laevalt, arvatakse see olevat Kreeka päritolu, ehitatud umbes aastatel 150–100 eKr, aga võib-olla ka 3. sajandil eKr. Antikythera mehhanism kujutab endast vähemalt 30 pronksist hammasrattast koosnenud keerulist kellamehhanismi, mille olemasolu Kristuse-eelsel ajal on juba iseenesest täielik müstika, sest teadaolevalt hakati alles ligi aastatuhat hiljem ehitama vähestest hammasratastest koosnevaid mehhaanilisi kellamehhanisme.

Kaasaegseid teadlasi on hämmastanud vanade kreeklaste ehitatud tehnikavidina kõrge tase, mistõttu on seda mehhanismi kutsutud kõrgtehnoloogiliseks aparaadiks, enam kui 2200 aasta vanuseks analoogkompuutriks, iidseks mehhaaniliseks arvutiks, keerukaimaks antiikmaailmast teadaolevaks mehhanismiks, tehnoloogiliseks imeks jne.

Astronoomiliste nähtuste uurimiseks

Kui 20. sajandi alguses uurisid mehhanismi kreeklased, siis oli seadeldis mitmes tükis. Kõige rohkem pakkusid huvi kolmnurksete hammastega erineva suurusega hammasrattad.

Üheks esimeseks oletuseks oli, et Antikythera mehhanism võib olla mingisugune astronoomiline riistapuu, mida vanad kreeklased kasutasid taevalaotuse uurimisel. Hiljem sai see seisukoht erinevatest uuringutest veelgi tuge juurde. Nii arvataksegi üsna veendunult, et mehhanism oli ehitatud mitmesuguste astronoomiliste nähtuste (kuu- ja päikesevarjutused, kuufaasid, Päikese ja teiste planeetide asukohad ning liikumine tähistaevas jne) arvutamiseks.

Kümne sentimeetri paksune Antikythera mehhanism oli paigutatud kingakarbi suurusesse puidust kasti, mille külgede mõõdud olid umbes 32–33 ja 17–19 sentimeetrit. Seadeldise mõlemal küljel on kaks kellasarnast sihverplaati osutitega. Ühel poolel on sihverplaat päikesekalendri 365 päevaga ja 12 sodiaagimärki. Pöörates kangi, võib valida suvalise päeva ja näha Päikese ning Kuu asukohta sel päeval. Mehhanismi teisel küljel on kujutatud kuutsükli 19aastast perioodi. Veel ühelt sihverplaadilt on võimalik vaadata kuu- ja päikesevarjutusi. Selle aparaadi abil on võimalik jälgida mitme planeedi orbiite.

Astronoomianähtused olid antiikrahvastele tähtsaks elukorralduslikuks allikaks, sest Päikese ja Kuu põhjal koostatud kalendrid andsid olulist infot põllutööde tegemiseks või merel navigeerimiseks. Kuid oli teisigi põhjuseid. „Muistsed babüloonlased pidasid varjutusi halvaks endeks,“ kirjutas mehhanismi uurinud Martin Allen. „Seetõttu võis mehhanism olla poliitiliseks tööriistaks valitsejate käes, mis võimaldas neil alamaid oma ülemvõimu all hoida. On isegi pakutud, et sellistest mehhanismidest teatakse nii vähe just seetõttu, et poliitikud ja sõjaväelased hoidsid neid saladuses.“

On oletatud, et Antikythera mehhanismiga sarnanevaid aparaate võis olla rohkem. Sellele viitab asjaolu, et seadeldiselt pole leitud ühtegi jälge eksimusest või ümber tegemisest. See omakorda on viinud teadlased arvamusele, et mehhanismi valmistaja on ehitanud taolisi riistapuid võib-olla hulgi.

Kuna mehhanism on valmistatud pronksist, siis võib just see olla üheks põhjuseks, miks taolisi artefakte pole rohkem leitud. Pronksi kui väärtusliku materjali vastu on alati suurt huvi tundnud aardeotsijad ja võimalik, et paljud antiikajast pärit pronksesemed on tänaseks juba ümber sulatatud. Siiski teatati eelmise aasta lõpus, et merepõhjast avastati mehhanismi uus detail, milleks on aukude ja kinnitustega pronksketas, millele on joonistatud pull. Teadlased on asunud asja uurima.

Põhifragment Antikythera mehhanismist.

Foto: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga