1946: bikiinid alustasid võidukäiku

Täna 73 aastat tagasi, 5. juulil 1946. aastal demonstreeriti esimest korda maailmas avalikkusele naiste päevitusriideid, mida hakati nimetama bikiinideks.

Allan Espenberg

Tundub uskumatu, aga esimesed bikiinilaadsed riietusesemed pärinevad juba antiikajast. Kreeka vaasidel ja joonistustel võib näha sporti tegevaid naisi, kelle ainsaks kehakatteks on midagi sellist, mis sarnanevad kahest osast koosnevatele päevitusriietele. Taolisi pilte leidub umbes 3500 aasta tagusest ajast. Olgu öeldud, et mehed tegid sporti ja võistlesid antiiksetel olümpiamängudel esiotsa üldse alasti.

Kui Vana-Roomas tekkisid esimesed veespordialad, siis hakati ka looma selleks sobivaid rõivaesemeid, sest toogas või teistes tollastes rõivastes oli väga ebamugav end liigutada. Sitsiiliast on näiteks avastatud mosaiik, mis pärineb umbes aastast 300 eKr ning millel on kujutatud antiikaja roomlannade seljas bikiine meenutavaid riideesemeid.

Bikiine nimetatakse isegi antiikaja kirjanduses. Üks tuntumaid Rooma luuletajaid Ovidius on näiteks märkinud, et bikiinide ülaosa on väga sobiv koht armastuskirjade peitmiseks. Luuletaja Martialis aga rääkis naissportlasest, kes mängis palli bikiine meenutavas riietuses.

Ühes epigrammis jutustab Martialis prostituudist, kes läheb sauna bikiinides, kuigi tollal oli kombeks käia saunas ikkagi täiesti paljalt. Aga Bütsantsi erootiline tantsija, näitleja ja lõbutüdruk Theodora olevat endale selga pannud bikiinid, kui asus võrgutama keiser Justinianust. Theodorast saigi peatselt Justinianus I abikaasa ja keisrinna.

Keskaja süngetel aastatel kuulutas kirik alasti keha ja kõige lihaliku patuks ning pani põlu alla. Seetõttu kadusid iidsed vähekatvad supelriided alates keskajast peaaegu jäljetult, sest eelistati kanda väga rangeid rõivaid, mis katsid ära suurema osa kehast.

Veel möödunud sajandi alguses oldi väga kurjad, kui keegi julges välja tulla keha paljastava riietusega. Näiteks kui Austraalia ujuja Annette Kellerman kandis 1907. aastal üheosalist liibuvat ujumistrikood, siis ta arreteeriti USA-s, sest taolist riietust peeti ebasobivaks ja moraalituks. Bikiinid ilmusid uuesti välja alles 20. sajandi keskel.

Duell kahe prantslase vahel

1946. aastal sai kogu maailmas tuntuks Marshalli saarestikku kuuluv Bikini atoll ehk rõngassaar, kus ameeriklased asusid korraldama tuumarelva ja vesinikpommi katsetusi. Esimene taoline plahvatus toimus 1. juulil 1946. aastal ning see oli üks põhilistest tollastest päevauudistest.

Asjade kokkulangemise tõttu leidis aga neli päeva hiljem, 5. juulil 1946 aset rõivademonstratsioon, mil toodi esimest korda üldsuse ette naiste supeltrikoo, mis koosnes kahest riidetükist ja jättis paljaks naisterahva kõhu. Taoline riideese tekitas enamvähem samasuguse sensatsiooni kui tuumapommiplahvatus Okeaania saarel. Moraalseid tõekspidamisi ja alussambaid lõhanud riided said pommikatsetuspaiga järgi nimeks „bikiinid“. Nende loojaks oli aga prantsuse autoinsener, kingapoe mänedžer ja rõivadisainer Louis Réard (1897–1984).

Aga enne seda korraldati konkurss, millel otsiti supelkostüümi, mille tootmiseks läheks vaja minimaalselt riiet. Loomulikult oli oluliseks tingimuseks see, et kõik jääks sündsuse piiridesse. Võitjaks kuulutati prantsuse tuntud moe- ja filmikunstnik Jacques Heim (1899–1967), kelle mudel kandis nime Atome. Arvati, et sellest variandist kaugemale pole enam võimalik minna, kuid eksiti.

Heimi kolleeg ja konkurent Réard esitas tunduvalt pisema supelriidekomplekti, mille peale kulutati kõigest 76 sentimeetrit kangast. Inseneri aju suutis leida tõhusaima lahenduse: ligi pool kangast läks rindade katmiseks ja ülejäänust valmistati kaks kolmnurkset riidetükki muude kehaosade varjamiseks. Réard jutustas, et idee sai ta sellest, kui nägi daame plaažil oma supelriideid üles käärimas, et suurem osa kehast oleks avatud päikesele. Üldiselt arvatakse siiski, et Réard lihtsalt täiustas Heimi loodud mudelit.

Bikiinide tutvustamine toimus 5. juulil Pariisi kuulsas basseiniga hotellis Piscine Molitor. Kuid Réardi bikiinid olid tolle aja kohta liiga julged. Ükski elukutselistest modellidest ei söandanud tulla praktiliselt alasti tuhandete silmapaaride ette.

Selle riskantse värgiga nõustus vaid üks naine, kelleks oli Casino de Paris tantsija ja striptiisitar, 19-aastane Micheline Bernardini (sündinud 1927), kes põhjustas selle riietusega tõelise furoori ja šoki. Tollase ajakirjanduse väitel olevat neiu saanud pärast bikiinides defileerimist 50 000 abieluettepanekut.

Louis Réard aga reageeris suurele tähelepanule prantsuse huumoriga: „Kui bikiine ei saa vedada läbi kihlasõrmuse, siis pole need bikiinid.“

Loomulikult oli bikiinidele palju vastaseid, eriti kirikuringkondades, aga mitte ainult. Näiteks kirjutas naisteajakiri Modern Girl: „Ei tasu kulutada aega juttudele niinimetatud bikiinidest, sest on võimatu ette kujutada, et taktitundeline ja moraalne neiu ilmuks sellises riietuses inimeste ette.“ Kuid ajapikku said kõik eelarvamused teelt pühitud ja bikiinimood pääses võidule.

Levikule aitasid kaasa filmid

1950. aastatel sai bikiinide üheks suuremaks populariseerijaks noor näitlejatar Brigitte Bardot. Oma suurepärase ja laitmatu figuuri tõttu polnud tal vajadust midagi varjata ning ta poseeris fotograafidele bikiinides erinevatel Prantsusmaa randadel. Lisaks jõudis bikiinides Bardot ka filmilinale, kui laskis end 21-aastasena niimoodi üles võtta mängufilmi „Ja jumal lõi naise“ (1956) jaoks. Sellest hetkest alates oli Bardot vaieldamatult staar.

Teiseks maailmakuulsaks naiseks, kel polnud midagi rahva ees bikiinide kandmise vastu, oli Marilyn Monroe. Aga bikiinides ilmusid 1950. aastatel üldsuse ette ka teised näitlejannad, nagu Rita Hayworth, Ava Gardner ja paljud teised.

Ursula Andress sai kuulsaks bikiinide kandmisega Bondi-filmis „Dr. No“ (1962) ja bikiinistatud Raquel Welch vapustas kõiki filmis „Miljon aastat enne Kristust“ (1966). Ühe hetkega olid nii Andress kui Welch muutunud rahvusvahelisteks seksisümboliteks.

Nõukogude Liidus tegi bikiinid populaarseks mängufilm „Briljantkäsi“ (1968), kus näitlejatar Svetlana Svetlitšnaja mängis episoodilises stseenis saatuslikku ja ahvatlevat võrgutajat. Kuigi 28-aastane naine tegi „Briljantkäes“ vaid episoodilise rolli, saabus just selle osatäitmisega talle väga suur kuulsus. Eeskätt oli see seotud asjaoluga, et Svetlitšnaja mängitud osa peetakse esimeseks poolerootiliseks stseeniks nõukogude filmikunstis: ta näitas esimesena kinolinal striptiisi, kui tantsis näitleja Juri Nikulini ees palja ülakehaga.

Tegelikult polnud nimetatud roll üldse mõeldud Svetlitšnajale, kuid kuna teine näitlejanna keeldus bikiinide väele võtmast, siis saigi roll just talle. Svetlitšnaja mängitud lõik sai selle filmi üheks populaarsemaks stseeniks ja algatas tõelise revolutsiooni naiste rannariietes ka tollases Nõukogude Liidus.

Micheline Bernardini Réardi bikiinide tutvustamisel hotellis Piscine Molitor 5. juulil 1946. Louis Réardi disainitud bikiinid olid nii väikesed, et need mahtusid 5x5x5 cm suurusesse karpi nagu modellil käes on.

Foto: en.wikipedia.org