1962: hukati juutide tapja Adolf Eichmann

57 aastat tagasi, 1962. aastal hukati Iisraeli vanglas natsi-Saksamaa üks juhtfiguure ja juutide hävitamise eest vastutanud Adolf Eichmann. Kuna mees poodi kesköö paiku, siis on mõnikord nimetatud tema surmaajaks 31. maid, teinekord 1. juunit.

Allan Espenberg

Hilisem SSi obersturmbannführer ja Gestaapo juudiosakonna juht Adolf Eichmann sündis 19. märtsil 1906 Solingenis, kuid tema pere kolis varsti Austriasse Linzi, kus ta veetis oma lapsepõlve ja nooruse. Eichmanni isa oli keskmiselt edukas ärimees, kes oli muide I maailmasõja ajal teeninud Austria-Ungari armees.

Algul töötas Eichmann oma isa väikeses kaevandusettevõttes lihttöölisena, kuid 1920. aastate lõpus asus tööle kaubareisijana naftafirmas Vacuum Oil Company. Majanduskriisi ajal tekkinud raskuste tõttu vallandati aga firmast hulk töötajaid, nende seas ka Eichmann.

Tegevuseta jäänud mees üritas leida uusi kohti, kuhu oma energia rakendada. Selleks osutus Austria Natsionaalsotsialistlik Tööpartei, millega Eichmann liitus 1. aprillil 1932 perekonnasõbra ja hilisema töökaaslase Ernst Kaltenbrunneri soovitusel. Novembris võeti ta SSi täisliikmeks ja tema numbriks sai 45326.

Kui natsipartei Austrias keelustati, viidi Eichmann üle Saksamaale, kus ta läbis Austria leegioni liikmena 14kuulise sõjaväelise väljaõppe. Pärast seda, septembris 1934 asus ta tööle SSi julgeolekuteenistuses (SD), kus hakkas juba mõne kuu pärast teenima juudiosakonnas. Seal omandas ta põhjalikud teadmised judaismist ja sionistlikust liikumisest ning õppis ka uusheebrea keelt. Aastal 1937 viibis ta kuu aega isegi Palestiinas, et uurida võimalust saata sinna Saksamaal elavad juudid.

 Eichmanni töö Gestaapos

Esimese suurema ülesande sai Eichmann 1938. aastal, kui ta saadeti Viini, et kiirendada anšlussijärgset juutide emigreerumist Austriast. Ta rajas „Juudi väljarändekeskuse“, kus maalt lahkuvatel juutidel oli võimalik kiiresti dokumendid korda ajada. Sellest kujunes tegelikult miljoniäri, sest juutidelt konfiskeeriti kinnisvara ning neid nööriti rängalt ka mitmesuguste tasude võtmisel. Eichmanni tegevus oli tõhus, vähem kui pooleteise aastaga lahkus Austriast umbes 150 000 juuti.

1939. aasta detsembris jätkas Eichmann oma tööd Riikliku Julgeoleku Peaameti osakonnas IV B4. IV tähendas Gestaapot ja B4 viitas juudiküsimustega tegelevale osakonnale. Esialgu oli peaküsimuseks juutide võimalikult kiire ümberasustamine Saksamaalt. Pärast Prantsusmaa vallutamist kaaluti väga tõsiselt varianti deporteerida Saksa võimu alla jäänud miljonid juudid Prantsuse Madagaskari kolooniasse. Et aga niivõrd suure logistilise operatsiooni läbiviimiseks puudusid vajalikud ressursid ja sakslaste kontrolli all polnud ka mereteed, siis jäi see plaan täide viimata.

See ja idas alanud sõda Nõukogude Liiduga tähendas, et juudiprobleemi „lahendamiseks“ hakati tunduvalt suurema innuga kasutama koonduslaagreid ja erikomandosid. Juutide küsimusega tegelenud Wannsee konverentsil 1942. aastal määrati Eichmanni ülesandeks korraldada juutide ja teiste „riigivaenlaste“ transport Saksa riigi võimu all olevatel territooriumidel. Eichmanni töö tulemusel liikusid pidevalt rongid juutidega selleks hetkeks juba surmalaagriteks muutunud kinnipidamiskohtadesse.

Uus elu Argentinas

Kõige selle juures on kummaline, et Eichmann polnud kunagi väljendanud mingit raevukat antisemitismi. Kirjutuslauaroimariks nimetatud nats oli koguni sügavalt šokeeritud ja häiritud, kui juhtus ise juutide mõrvamist pealt nägema. Ka on ta ise korduvalt väitnud, et tal polnud isiklikult kunagi midagi juutide vastu.

Sellegipoolest arvatakse, et just Eichmannil oli väga suur roll nelja miljoni inimese hukkumises surmalaagrites ja kahe miljoni inimese suremises erikomandode käe läbi. Mõistagi on need arvud ligikaudsed.

Viimasel aastal enne II maailmasõja lõppu viibis Eichmann peaasjalikult Ungaris, kus organiseeris rutiinse asjalikkusega juutide ja muu ebasoovitava inimkontingendi toimetamist surmalaagritesse. Ungarist põgenes Eichmann 1945. aastal, kui Saksamaa poolt okupeeritud riiki sisenesid Nõukogude Liidu väeüksused. Sõja lõpul kohtus Eichmann Austrias oma vana tuttava Kaltenbrunneriga, kes aga polnud huvitatud Eichmanni aitamisest, sest viimane oli liitlaste poolt ära märgitud tähtsa sõjakurjategijana.

Kuigi USA väeüksused pidasid Eichmanni paar korda kinni, õnnestus tal valenime all esinedes ja end demobiliseeritud Saksa armee sõdurina näidates kohtu alla sattumisest päästa. Olles end mõned aastad varjanud Saksamaal, liikus ta 1947. aastal salaja Itaaliasse ning sealt lennukiga Argentinasse, mis koos mõningate teiste Lõuna-Ameerika riikidega oli tol ajal endistele natsidele peamiseks pelgupaigaks. Argentinasse saabus ka tema perekond.

Oma uut elu sai Eichmann nautida üle kümne aasta, kuni Mossadi agentideni jõudis info tema uuest nimest ja elukohast. Argentinasse saadeti Mossadi agendi Peter Zvi Malkini eliitrühm. 11. mai õhtul 1960. aastal peatas Malkin tänaval Eichmanni, kes oli just jalutamas oma kodu poole, kui Malkin ütles talle väidetavalt ainsad hispaaniakeelsed sõnad, mida ta teadis: „Un momentito, señor“ (Üks hetk, härra). Seejärel haaras Malkin sakslase käest ja murdis ta pikali maha. Samal ajal rabas teine agent Eichmanni jalgadest, misjärel topiti mees autosse.

Eichmanni röövimine ja Argentinast välja toimetamine ilma võime teavitamata tekitas tõsiseid diplomaatilisi vaidlusi, kuid need sumbusid mõne aja pärast ilma mingeid erilisi tagajärgi kaasa toomata. Iisraelis peeti Eichmanni üle kohtuprotsess ning ta mõisteti inimsusvastastes ja muudes kuritegudes süüdi.

Kokku esitati talle 15 süüdistust, milles kõigis leiti tal ka süü olevat. Eichmann ise väitis, et tema täitis ainult käske ja seeläbi väga suurt vastutust toime pandud kuritegude eest ei kanna. Ta poodi Ramlehi vanglas, surnukeha põletati ja tuhk puistati Vahemerre.

Adolf Eichmann SSi mundris aastal 1942.

Foto: wikipedia.org