1977: võõrriigi ohvitseride hukkumine Eesti territooriumil

Täna 42 aastat tagasi, 19. aprillil 1977. aastal toimus Lääne-Virumaal Tapa vallas Moe külas lennuõnnetus, milles hukkus 21 Nõukogude Liidu armee lennuväeohvitseri. Tegemist on suurima ohvrite arvuga lennukatastroofiga Eesti pinnal, kuid selles ei hukkunud ühtki eestlast.

Allan Espenberg

1977. aastal võeti vastu otsus asuda remontima Tapa sõjaväelennuvälja ning eeskätt selle lennu- ja ruleerimisradu, kuid selleks oli vaja lennuväljal asunud NSV Liidu õhukaitsevägede 656. hävituslennukite polgu lennukid Su-9 ajutiselt kusagile mujale toimetada.

Sihtkohaks valiti Pärnu lennuväli, millel baseerus nõukogude armee 655. hävituslennuväepolk. Kuid kuna professionaalseid piloote polnud selle ülesande täitmiseks piisavalt ja lennukeid oli pilootidest tunduvalt rohkem, siis otsustati hävituslennukid toimetada Pärnusse mitmes jaos.

Nii viisidki sõjaväelendurid teisipäeval, 19. aprillil 1977. aastal ühe portsu sõjalennukeid Tapalt Pärnusse. Kui sellega oldi valmis saadud, siis istusid lendurid Pärnus NSV Liidu Kaitseministeeriumile kuulunud transpordilennukisse An-24T (An-34), et naasta Tapale teiste hävituslennukite järele, et need samuti Pärnu lennuväljale lennutada. Kokku viibisid transpordilennukis viis meeskonnaliiget ja 21 reisijat: 19 sõjaväepilooti ja kaks tehnikut.

Riivas tehasekorstent

Peatselt oldigi tagasi Tapa lähistel. Juba maandumisele minekul asus lennuk madalamal glissaadist (lennuki laskumistrajektoorist). Lisaks sattus An-24T ootamatult võimsa lumesaju keerisesse ja valitses ka tihe udu. Need asjaolud vähendasid oluliselt nähtavust, kuid väheste kogemustega komandör otsustas mitte minna teisele maandumisringile ja jätkas laskumist, eirates sellega tegelikult ohutusnõudeid.

Lennuk oli täielikult valmis maandumiseks: telik oli välja lastud, samuti oli maandumisasendisse pööratud maandumisklapp, kuid maapinnale ei jõudnud lennuk niimoodi, nagu oli kavandatud. Piloot ei näinud halbade ilmastikutingimuste tõttu praktiliselt midagi, kaotas orientatsiooni ja laskus liiga madalale.

Moe küla kohal lennates riivas lennuk ühe tiivaga kohaliku piiritustehase telliskorstent, millel ohutus- ehk signaaltuled puudusid. Löögi tulemusel läks lennuki üks mootor koheselt põlema, lennuk ise pöördus tagurpidiasendisse ning kukkus 300–400 meetri pärast alla lähedalolevale põllule ja hakkas tossama, kuid mingit suurt plahvatust ei toimunud.

Kõik pardal olnud 26 inimest põlesid praktiliselt silmapilkselt tuhaks. Sellest kohast jäi lennuväljani veel umbes kaks kilomeetrit. Ka maa peal sai üks inimene vigastada: lennuki kokkupõrkel korstnaga eraldus õhumasina üks tiib, mis kukkus kõigepealt katlamaja katusele ja sealt maapinnale, tekitades ühele ehitustöölisele väiksemaid vigastusi.

Katastroofi järel korraldatud juurdluses süüdistati õnnetuses keerulisi ilmastikutingimusi, kuid oma osa oli ka meeskonna poolt tehtud vigadel. Piloodid polnud kuulda võtnud lennujuhtide soovitusi. Kuulujuttude kohaselt olevat lennuki pardal pruugitud ohtrasti alkoholi ja võib-olla sattus mõni pudel ka An-24T piloodi pihku.

Eesti inimesed ei teadnud sellest lennuavariist loomulikult midagi, sest tollal Nõukogude Liidus valitsenud eeskirjade kohaselt ei avaldatud ajakirjanduses katastroofist sõnagi. Kuid täielikult ei õnnestunud juhtunut siiski maha vaikida, sest paljud kohalikud elanikud olid õnnetusest teadlikud. Asi oli selles, et lennuki allaprantsatamisel oli hulgaliselt pealtnägijaid, kes töötasid kohalikus töökojas või tegid remonttöid piiritustehase territooriumil. Nii levis info katastroofist suust suhu.

Meenutused tragöödiast

Hukkunutest jäid Tapa sõjaväelinnakusse maha noored lesed ja palju väikeseid lapsi. „Mäletan seda tragöödiat, sest teenisin sellal läheduses asuvas 67665. sõjaväeosas,” on meenutanud Vladimir Andruštšenko. „Käisin sõjaväelinnakus hukkunud lenduritega hüvasti jätmas. Südamel oli väga raske, sest surid ju väga noored mehed.“ Ka Svetlana Golodko on kirjutanud, et mäletab väga hästi toda traagilist lumetormist päeva.

Aga Tatjana Paškoval on meeles midagi muud: „Enne lenduminekut käisid lendurid koos oma komandöriga minu juures. Nad jätsid hüvasti, nagu oleks ette tunnetanud. Ma töötasin kunstnikuna sõjaväeklubis ja polnud veel abielus… Siiamaani meenutan õudustundega matuseid. Paljud naised olid murest täiesti murtud, aga mõned neist seisid veidi eemal ja arutasid, et kui suurt kompensatsiooni riik neile maksab. Teisedki sõjaväelased kuulsid seda juttu ja tegid neile isegi etteheiteid, et selliseid asju kirstude juures ei räägita.“

Ühe hukkunud lenduri tütre Julia Petuhhovskaja (Bagajeva) sõnutsi ei vasta hüvitisrahade arutamine kalmistul tõele: „See on vale. Keegi ei arutanud mingite kompensatsioonide saamist. Tollal oli sellest üldse keeruline isegi mõelda. Kurbus oli ju üleüldine. Pärast õnnetust siia saabunud kaitseministeeriumi esindajad küll lubasid mingeid rahasid ja soodustusi. Riik maksis kinni ainult matused ja mingit kompensatsiooni ei antud. Ainult lennuväepolkudes koguti abiraha, mis anti edasi leskedele. Aga kortereid saadi siis, kui lesed ise pöördusid NLKP keskkomiteesse. Brežnev neid muidugi ise vastu ei võtnud, kuid nendega rääkis üks keskkomitee sekretäridest. Ja alles pärast seda hakati andma kortereid ja lahendati ka küsimus teise linna elama asumise kohta.“

Moe purunenud telliskivikorstna juurde ehitati kiiresti metallkorsten, sest muidu oleks pidanud viina tootmise katkestama. Aga katastroofipaika Moe külla püstitati mälestusmärk lenduritele, mis kujutab hävituslennuki Su-9 sabaosa, sest just neid lennukeid piloteerisid hukkunud sõjaväelased. Mälestusmärgile lisati veel viisnurk ja venekeelne tahvel hukkunud lendurite nimedega. Eelmisel aastal vahetati monumendil mälestustahvel ära, kuna 1970. aastatel paigutatud tahvli tekst oli aja jooksul hakanud tuhmuma.

Moe külas asuv mälestusmärk lenduritele.

www.monument.ee