Mees kaamera tagant

Vladislav

 

Vladislav Musakko (25) on see mees, kes peitub juba mõnda aega Kuulutaja Facebooki- ja kodulehte ilmestanud videolugude taga. Saagem siis tuttavaks, kes see noormees on ja milliseid põnevaid plaane peab.

Seidi Lamus-Tšistotin

Vladislav, kes sa oled ja kust tuled?

Olen täiesti tavaline Rakvere poiss. Siit pärit, käinud Rakveres lasteaias, pärast mida panid vanemad mu Rakvere Reaalgümnaasiumisse, kus õppisin põhikooli ajal teatri- ja meediakallakuga klassis. Seal õppisime pigem teatriga seotut, aga huvitavaks läks gümnaasiumi osas, kui hakkasime päris meediat lähemalt uurima. Samal ajal toimusid koolis ümberehitused ja sain näha kuidas luuakse stuudio, kus hetkel toimetab Reaal TV.

Kus ja kuidas videotegemist õppisid?

Selle õppisin selgeks täiesti omal käel. Leian, et kes läheb kuhugi midagi õppima, on pigem suunatud seda tegema, aga kes õpib omal käel, on asjast ise ka huvitatud – motivatsioon on suurem. Ma ei õppinud üldiseid asju, vaid lähtusin oma konkreetsest ülesandest, mida tahtsin video juures paremaks teha, ja seda siis uurima asusingi. Pealegi iga ülesanne nõuab omapärast lahendust ning kõike korraga ära õppida pole võimalik.

Pärast Tallinna kolimist hakkasin tööle elektrikuna ja hiljem juba projektijuhina, kuid mingil hetkel tundsin, et see pole lihtsalt minu jaoks õige. Samal ajal hoidsin ikka silma peal meedial ja YouTube´i kanalitel, analüüsisin nähtut enda jaoks ning tundsin, et tahan siiski videonduse juurde naasta.

Tean, et sinu videosid võib näha Sõdurilehes. Kuidas see juhtus?

Kui olin just oma käe jälle soojaks saanud, läksin kaitseväkke aega teenima. Esimene päev oli minu jaoks kõikemuutev, kui klassi astus tol ajal veel kapten Miil ja küsis 70 mehelt, kas keegi oskab videot teha. Minu üllatuseks olin ainus, kes käe tõstis ning siis sain tead, mis on Staabi- ja Sidepataljoni teavituskeskus. Kandideerisin sinna, läbisin küll tavalise sõduri baaskursuse ja nooremallohvitseri kursuse, aga edasi ootas põnev väljaõpe, kuidas nullist teha uudis valmis nii, et see oleks igati tõsiseltvõetav meedia, kus on tähtis kvaliteet ja kiirus.

Ka praktika pool oli ääretult põnev, sest sain kasutada tipptasemel tehnikat. Mul ei olnud uudislugude arvul piirangut – sain harjutada nii palju kui jõudsin, mida ma ka tegin.

Mis sai pärast ajateenistust? Tulid kohe Rakverre tagasi?

Ei, olin veel mõnda aega Tallinnas ja töötasin kullerina. Tahtsin koguda raha, et alustada oma ettevõttega. Töötasin meeletult, elasin sõbra juures ja kui nägin Rakvere üürihindasid, tuli otsus päris kiiresti – naasin kodulinna. Tegin ka siin elektrikutööd, kuid siis mõistsin, et kui tahan täielikult pühenduda oma ettevõtmisele, ei saa seda poole vinnaga teise töö kõrvalt teha. Sõprade arvates on see küll hullumeelsus alustada nullist ilma muu sissetulekuta, aga kui ei õnnestu, saan hiljem öelda, et olen vähemalt proovinud.

Millised plaanid sul seoses videote tegemisega Rakveres on?

Tahaksingi toonitada seda, et ma ei tegele ainult videokunstiga, vaid rõhun meediale tervikuna. Mind õpetati, kuidas teadlikult ümberkäia sotsiaalmeediaga.

Reformierakonna valimiskampaaniaga liitudes mõistsin, et saan mõjutada kohalikku kogukonda. Selleks, et siinset elu ergutada, tuleb hakata tõmbama kohalike inimeste tähelepanu, mis on praegu täiesti laiali hajunud. Teatakse, mis toimub välismaal või Harjumaal, aga kohalikust elust suurt ei miskit. Rakvere on küll väikene turg, aga tegelikult on olemas meeletult palju üritusi ja kohti, mida külastada ning teenuseid, mida tarbida.

Seni pole kedagi teist veel ees ja seepärast pean olema justkui matšeetega teerajaja. Olen see, kes loob visiooni, et siin saab teha uudiseid. Tänapäeval on meedia tootmine ja selleks vajalik varustus niivõrd odavaks muutunud, et saan väga kvaliteetset teenust pakkuda.

Ergutan just ettevõtjaid – tore, kui neil on sotsiaalmeedia kanal, aga nad peaks küsima endilt, kuidas see levib inimesteni, kes neid veel ei tea. Vahet pole, kas tegemist on hea või halva äriplaaniga, kui tulevane klient neist veel ei tea, siis pole ju vahet, kui hea ideega tegemist on, sest see ei jõua kuhugi välja.

Sügisel võis sind näha juba valimisnimekirjas. Kas plaanid end poliitikaga jäädavalt siduda?

Hetkel kuulun Rakvere linnavolikogu sotsiaalkomisjoni ja sügisel kandideerisin Reformierakonna Lääne-Virumaa piirkonna nimekirjas. Kõigepealt pean ma ennast inimestele läbi oma tegevuse tõestama, et suudan siinset elu paremaks muuta. Kui olen selle saavutanud, tahan alustada professionaalset poliitikukarjääri kohaliku omavalitsuse tasandil. Ma ei näe end Riigikogus istumas, aga kohalikku elu mõjutamas küll.

Olen tõeline Rakvere patrioot ja kui keegi ütleb mulle, et siin pole midagi teha, lähen kohe põlema. Kui sõber viis mind Tallinna vaatamisväärsustega tutvuma, milleks oli Telliskivilinnak, kus tühjades tööstushoonetes vanakraami müüakse, mõtlesin, et kas see ongi ajaviitmine.

Poliitikas olles tahan võimalikult paljudest sündmustest osa võtta ja kajastada neid n-ö seestpoolt. Tahan tunnetada, kuidas see kõik meil töötab, sest inimesed muutuvad, aga põhimõtted jäävad samaks.

Kas pärast ajateenistust ei tekkinud mõtet hoopis riigitööle jääda?

Tekkis külla, aga kuna seal on tugev konkurents, mõistsin, et ma ei pruugi sinna pääseda, kuna puudub erialane haridus. Samas tean, et vajan ka piisavalt vabadust – ma ei saa aru, miks peaks tegema kaheksast viieni tööd. Kui on hetki, kui pole midagi teha, miks ei võiks teha omi asju? Samas, kui on palju tööd, kas siis saab asjad kell viis nurka visata ja minema jalutada? Kindlasti ei ole see meediatööd silmas pidades jätkusuutlik.

Nüüd oma asja ajades saan pühenduda sajaprotsendiliselt oma tööle – teen seda hingega ja mõtlen iga pisimagi detaili läbi.

Tean, et oled Kaitseliidu Viru maleva liige. Kas militaarmaailm ikkagi tõmbab?

Kui Rakverre tagasi tulin, siis käed ikka sügelesid. Sain teada, et ka Kaitseliidul on olemas teavitusmeeskonnad ja nii ma avalduse ära tegingi. Lootsin leida tegelikult kahte asja: esiteks, inimesi väljastpoolt oma tutvusringkonda, ja teiseks jätkata seda, mida olin ajateenistuses õppinud ning täiendada end. Ma ei tee seda raha eest, vaid mulle lihtsalt meeldib.

Saan inimestele edastada sündmusi sellisena, nagu need on, lisamata manipulatsioone. Soovin, et minu auditoorium usaldaks mind kui infoallikat.

Ka Kaitseliidu tegevusi kajastades ei pea alati jätma muljet, et küll seal on hea. Märkasin, et kui näitad, mida sa teed ja inimesi, kes seda teevad ning miks nad teevad seda tasuta, siis see lihtsalt innustab teisi. Ma ei lisa vürtsi juurde, vaid näitangi inimesi, kes seal sees on – see on n-ö puhas viis, kuidas jõuda inimeste mõistuse ja südameni.

Foto: erakogu