Aiaprahi põletamisega mürgitame iseennast ja keskkonda

Tavalise aiaprahi põletamisega paiskub õhku ülikahjulikke keemilisi ühendeid, mis on mürgised meile endale ja keskkonnale. Enamasti seda ei teata või teatakse väga pealiskaudselt. Üldine arvamus on, et kui lõkkesse olmeprügi ei visata, siis kuiva prahi põletamine on ohutu. Kahjuks see nii ei ole.

Tiia Selli,

lastekirjanik ja terviseteemadel kaasamõtleja

Hakkasin seda teemat esimest korda uurima mõni aasta tagasi, kui olin hädas sellega, et ilusatel kevadpäevadel oli ümberkaudsetest aedadest tuleva tossu tõttu praktiliselt võimatu õue minna.

Kahjulik jäänuk aleviljelusest

Konsulteerides Kanada ülikoolis õppinud bioloog Tõnu Kurissooga, sain teada huvitava fakti, et aiaprahi põletamine on meie teadvuses kui kahjulik jäänuk aleviljelusest. Kui tol ajal oleks inimkonda hoiatatud alepõllunduse laastava mõju eest tervisele ja keskkonnale, siis ilmselt ei oleks ka praegu probleeme aiaprahi põletamisega, sest ükski arukas inimene lihtsalt ei teeks seda enam. Kõik peaksid loomulikuks, et aiaprahi koht on biolagunevate jäätmete hulgas.

Tõnu Kurissoo sõnul toimub aiaprahi põlemine madalal temperatuuril, mistõttu tekivad äärmiselt ohtlikud kantserogeensed ühendid. Kantserogeenid on ained, mis sissehingamisel, allaneelamisel või läbi naha imendumisel võivad soodustada pahaloomuliste kasvajate teket. Eriti halb olevat prahi põletamine raudvaadis, mida paljud tänapäeval harrastavad.

Üheks mürgiks, mis põlemisprotsessis tekib, on bensopüreen. Näiteks Tartu välisõhus avastati eelmisel sügisel ülemäärane bensopüreeni sisaldus, mille põhjuseks peetakse ahikütet. Bensopüreeni sisaldus oli õhus suurem just ahiküttega majade piirkonnas.

Tartus on linnavalitsus aiaprahi põletamise ära keelanud. Kui isegi seal, kus inimesed oma aedades prahti enam ei põleta, leidub õhus ülemääraselt mürgiseid aineid, milline on siis õhk nendes Eestimaa linnades, kus prahti regulaarselt põletatakse?! Me ei saa ära keelata ahjukütmist, kuid me saame ära keelata aiaprahi põletamise. Iga linn peaks hoolitsema selle eest, et tema elanikud saaksid hingata võimalikult puhast õhku.

Kuiva puidu põletamine

Kulu põletamine on Eestis küll aastaringselt keelatud, ent oma aias ohutult lõket teha on enamikes linnades siiski lubatud. Soovitatakse vaid lõkke tegemiseks valida sobiv ilm, et toss ei häiriks naabreid. Siinkohal tekib küsimus: kuidas on võimalik teha lõket nii, et sellest tulev mürgine toss ei häiriks mõnda naabrit?

Isegi siis, kui on täiesti tuulevaikne ilm ja suits läheb otse üles, on selle lõhna ikkagi vähemalt saja meetri raadiuses tunda. Pealegi tekivad ülikahjulikud keemilised ühendid mistahes kraami, isegi täiesti kuiva puidu põlemisel, rääkimata siis aiaprahist, mis on alati mingil määral niiske. Õunapuude ja põõsaste oksad, mida lõkkesse visatakse, on enamasti toored ning tekitavad paksu tumedat suitsu. Mida tumedam suits, seda rohkem mürgiseid ühendeid.

Elan ise Rakveres, kus eramajade piirkondades teeb kevadisel ajal ning ka suvel praktiliselt iga päev keegi oma aias lõket. Kui kesklinnast tulles läheneda eramajade piirkonnale, siis on sageli tunda õhus suitsu kirbet lõhna, sest mõnes aias tossab jälle prahihunnik. Kuigi kesklinnas on rohkem autode heitgaase, tundub õhk seal tihtipeale isegi puhtam kui eramajade läheduses. Seda just aiaomanike aedadest tuleva tossu tõttu.

Dioksiinid – lõhnata, värvita, maitseta

Aiaprahi põletamisel tekivad lisaks muudele ühenditele ka dioksiinid, mis on ühed mürgisemad ja keskkonnas püsivamad kemikaalid üldse. Dioksiinidega on veel see häda, et need on täiesti lõhnata, maitseta ja värvita. Kui prahilõke on kustunud ja suitsulõhna enam tunda pole, on dioksiinid siiski õhku hõljuma jäänud. Need langevad maapinnale, veekogudesse ja ka aiasaaduste peale, mida me seejärel endale sisse sööme.

Dioksiin on isegi väikestes kogustes ohtlik mürk, mis nõrgestab immuunsüsteemi ja põhjustab mitmeid raskeid haigusi, kuid selle mõjud võivad tunda anda alles aastate pärast. Näiliselt süütu prahipõletamisega oleme tahtmatult mürgitanud nii ennast kui ka naabreid.

Kui inimesed väidavad, et aiaprahti on alati põletatud ja mis see ikka teeb, siis unustavad nad ära tõsiasja, et mitte kunagi varem pole me elanud nii saastunud keskkonnas kui praegu. Tööstus, transport, radiatsioon, pestitsiidid, herbitsiidid… Kui me lisame sellele kõigele veel prahihunnikute põlemisest tuleva saaste, saame täieliku komplekti haiguste ligimeelitamiseks.

Saastunud õhk tõkestab päikest

Anthony William, kelle tervenemisõpetused on praegusest teadusest ja meditsiinist mitukümmend aastat ees, kirjutab oma raamatus „Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud“, et päikesevalguse hulk on viimase paarisaja aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Taevas ei ole enam nii eresinine kui see kunagi oli. Seda just sellepärast, et õhk on tänapäeval täis mürgiseid saasteaineid ja kemikaale, mis ei lase päikesel täie jõuga läbi tulla.

Samal ajal, kui meis tekitatakse paanikat ultraviolettkiirte ees, peitub tõeline oht hoopis liiga väheses päikesevalguses. Selle tõttu on maa paljudes piirkondades tunduvalt vähenenud ka taimesaagid.

Praegu oleme kursis, et tänu päikesele saame D-vitamiini, kuid Anthony Williami sõnul on teadusel alles avastamata, et nagu taimedel, nii toimub ka meie kehas teatud tüüpi fotosüntees. Päikese mõjul saab inimese keha suurendada ensüümide, mineraalide, vitamiinide ja teiste vajalike toitainete tootmist. Vähem päikest tähendab lühemat elu ja kui päikest pole, siis me hävime.

Mida siis teha aias tekkiva prahiga, kui me ei taha enam olla osalised õhu jätkuvas saastumises ja päikesevalguse vähenemises? Mõned aiapidajad arvavad, et põletamine on ainus viis aiakahjurite hävitamiseks ning kahjuks soovitavad seda siiani ka paljud aiandusõpikud. Tegelikult on lahendus väga lihtne – aiaprahi kompostimine koos köögis tekkivate toidujäätmetega. See võib olla põnev tegevus, millesse saab kaasa haarata ka lapsed.

Bioloog Tõnu Kurissoo on öelnud, et õigesti kompostides hävivad nii taimekahjurid kui ka haigustekitajad ning looduslikest jäätmetest saab viljakas muld meie taimedele.

Kui te kompostida siiski ei soovi, on aiaprahti ja oksi võimalik viia jäätmejaamadesse. Oksi saab näiteks Lääne-Viru Jäätmekeskusesse tasuta viia aastaringselt. Ka biolagunevate aia- ja haljastusjäätmete äraviimine ei ole kallis. 6.–11. maini saavad aga Rakvere linna elanikud puulehti ära viia tasuta.