Ametikoolis jagavad oskuseid hakkamist täis noored naised

Rakvere Ametikoolis toimetavad neli naisõpetajat erialadel, mida traditsiooniliselt meeste ametiteks on tembeldatud. Uurisime, kuivõrd nad ise ühiskonnas imekspanu tunnetavad, kuidas hindavad kutseõpingute staatust haridusmaastikul ning millistest põhimõtetest õpetajatöös lähtuvad.

Liisi Kanna

Liis Veerg, Helen Truska, Evely Vassar ja Hanna-Liina Lillepalu on kõik asunud Rakvere Ametikooli tööle viimase kahe aasta jooksul, olles ise ka sama kooli vilistlased. Neist kolm esimest on tänaseks juba ka alustanud ülikooliõpinguid kutsepedagoogika alal.

Kuivõrd õpetajaameti valimist propageeritakse praegusel ajal aktiivselt ning selle populaarsus on kasvutrendis, ei tasuks siinkohal uute õpetajate tuleku üle imestada. Küll aga võivad nii mõnegi „vanakooli mehe“ panna üllatuma nende nelja naise huvitavad ja oma soo esindajate hulgas mitte kõige traditsioonilisemad erialavalikud.

Hanna-Liina on ehituseriala õpetaja, täpsemalt viimistluse. Liis õpetab automaalreid. Helen ja Evely on aga keevitajate õpetajad. Kui Hanna-Liina erialavalik oli algselt seotud koduehitusega, siis teisi ajendas soov millegi uue järele.

„Pärast klienditeenindajana töötamist mõtlesin, et pean midagi ette võtma, õppima midagi huvitavat! Autod ja mootorrattad on mulle alati meeldinud. Tulin automaalriks, sest arvasin, et autotehnik on minu jaoks natuke liiga palju,“ jutustas Liis.

Nii Helen kui Evely olid varem omandanud juuksuri eriala. „Omakeskis naljatame, et keevitusosakonda võetaksegi ainult juuksur-keevitajaid,“ muigas Helen.

Evely oli varem katsetanud lausa trobikonda ameteid, enne kui selle õige leidis – juuksur, kaubandusökonoomik, küünetehnik, massöör, kokk. Ja viimaks keevitaja.

Üllatusmomente esineb

Kuigi Hanna-Liina, Liisi, Heleni ja Evely erialavalikuid võib jätkuvalt nimetada pigem naiste hulgas vähe levinuks, siis väga tugevat stampmõtlemist või koguni negatiivset suhtumist nemad ühiskonnas kogenud ei ole.

Üllatusmomente esineb aga sellegipoolest, peamiselt uute tutvuste loomisel. „Kui ülikooli astusin ja küsiti, mis erialal olen ning vastasin, et automaaler, siis oli küll inimestel imestus näol,“ meenutas Liis.

„Just see üllatusmoment, kui ütled oma eriala. Siis vahel tundub küll, et mõeldakse: „Tütarlaps ju!“ lisas Hanna-Liina.

Helen märkis, et imekspanu on olnud tajutav ka täiskasvanud õppijate puhul: „Keevituses toetame teinekord ka täiskasvanute koolituse läbiviimist. Seal osalevad tihtipeale üle keskea meesterahvad, kelle jaoks on küll ütlemata üllatav, et tulevad naisterahvad ja hakkavad neile selgitama, kuidas ja mida teha.“

Kuid naiste sõnul aktsepteeritakse neid täielikult ja mingisuguseid probleeme olnud ei ole. Ka teismelised on õpetajad igati omaks võtnud. „Eks alguses pandi proovile ikka. Aga ma arvan, et see ei tulene sellest, et oled naisterahvas, vaid et oled uus,“ arutles Helen.

Kui esmakohtumistel võib naiste erialavalik mõnd inimest üllatada, siis sama valdkonna sees kummaliselt ei vaadata ning ollakse igati toetavad.

Ametikoolide maine

Rääkides aga sildistamisest, siis ka kutsekoolid olid teatud aegadel põlu all. Seegi müüt, et ametikooli lähevad muudes koolides mitte hakkama saavad inimesed, on naiste sõnul tänaseks täielikult kummutatud.

„See on täiesti aegunud väide!“ toonitas Hanna-Liina. „Kunagi võib-olla oli nii, aga praegu tulevad kutsekooli ka nelja-viielised, puhtad viielised,“ lisas ta.

„Järjest enam on ka õpilasi, kellel on keskharidus olemas ja tulevadki ainult eriala omandama. Üha rohkem on ka ümberõpet. Heaks näiteks võib tuua, et meil on praegu ühes rühmas lihtsustatud õppekavaga õpilane, kes ei ole täismahus põhikooli läbinud, ning samas rühmas on kahe kõrgharidusega noormees,“ rääkis Helen.

„Müüdi purustamist kinnitab ka see, et hästi paljud kolmanda kursuse lõpetajad lähevad kõrgkooli edasi õppima,“ lisas Evely. „Selle sama põhjaga, mis siit on saadud. Ei ole mingisuguseid lisa ettevalmistustunde matemaatika või eesti keele eksami sooritamiseks. Kes tahab õppida, õpib igal pool,“ jätkas ta.

Õpetajaks ei plaanitud saada

Kui Liis ja Helen jäid ametikooli õpetajateks vahetult pärast vastava eriala lõpetamist, siis Hanna-Liina ja Evely osalesid aastaid ka n-ö töömaailmas, enne kui kooli tagasi jõudsid. Õpetajaks hakkamine polnud aga neist kellegi otsene plaan, pigem isegi vastupidi.

Evely rääkis, et tal on suguvõsas palju pedagooge. „Olen kõrvalt näinud, kui raske see töö tegelikult on. Ütlesin koguaeg, et mina mitte kunagi õpetajaks ei hakka. Aga kuna ettevõttes olin uute tootmistööliste väljaõpetaja, siis sai sellest loogiline jätk,“ nentis Evely, lisades, et kui uusi töölisi tuli välja koolitada kahe nädala jooksul, siis õpilaste valmistumine kutseeksamiks toimub palju pikema perioodi jooksul ning tööd saab rahulikult ja põhjalikult teha.

Ka Hanna-Liina hakkas esmalt oma eelmises töökohas uusi töötajaid juhendama. „Oma töö oli natuke juba minu jaoks ammendunud ja siis mõtlesin, et äkki peaksingi õpetama,“ meenutas ta.

Sarnaselt Evelyle olid ka Helen ja Liis veendunud, et õpetajaid neist kunagi ei saa, ja ülikooli ka ei astu, aga läks teisiti.

„Tegime karjääritundides kunagi ametisobivuse testi, sealt tuli välja, et sobin kas ohvitseriks või õpetajaks. Hakkasin naerma selle peale muidugi,“ meenutas Helen. „Ma ei ütle, et valisin selle tee, aga tundub, et mööda test ka ei pannud, mulle ikkagi sobib õpetajaamet,“ jutustas Helen, kes pärast ametikooli lõpetamist sujuvalt sinna ka tööle asus.

Ka Liis kutsuti vahetult kooli lõpu järel õpetajana kätt proovima. „Minu õpetaja läks ära ja kutsuti asendajaks. Tulin, proovisin ja siis pakuti juba päriselt kohta,“ jutustas Liis. „Mulle sobib – iga päev on erinev, alati on huvitav. Kõik ei ole küll ilusad päevad, aga alati on huvitav,“ rääkis ta.

Nimetavad end juhendajateks

Terminit õpetaja Liis siiski enda kohta aga ei kasutaks. „Minu jaoks sõna õpetaja on natuke palju. Olen pigem praktiku juhendaja,“ selgitas ta.

„Mina olen kohe kursusega alustades öelnud, et ma ei ole õpetaja,“ kinnitas ka Evely. „Olen pigem kogenum meeskonna liige. Oskan võib-olla vastata küsimustele, mis tekkivad. Ja kui ei oskagi, siis leian inimese, kelle poole pöörduda, et need vastused saada,“ selgitas ta.

„Ma ei seisa klassi ees ja ei suuna paremale-vasakule, vaid teen reaalselt kõik õpilastega kaasa, mida nemad tunni ajal praktikalaboris teevad,“ jätkas Evely.

Evely peab oluliseks ka meeskonnatöö õpetamist. „Näiteks alustan sageli tundi mõne meeskonnamänguga, kus kõik on sunnitud oma panuse andma. Tiimitöös ongi oluline, et igaühel leidub oma tugev külg ja neid tuleb kombineerida, mitte nii, et tugevamad teevad ära,“ selgitas ta.

„Praktikaalade puhul – ega vist väga vahet pole, mis erialal – oled pigem osa koostööst, mitte see, kes klassi ees suunab ja käseb,“ kinnitas ka Helen. „Sa mitte ainult ei aita õpilastel omandada teadmisi, vaid neil on ikkagi vaja saavutada käeline osavus,“ jätkas ta.

Õpitakse vigadest

Ka on keevitamise eriala õpetajate sõnul väga oluline selgitada tegevusi õpilastele arusaadavate näidete abil. „Sa pead oskama info nende keelde panna. Pead käigu pealt suutma luua seosed, millest õpilased aru saavad. Jalapealt leiutamine käib hommikust õhtuni,“ muigas Helen.

Hanna-Liina tõi aga esile, et talle on õpetamisel abiks töökogemus lennukite värvijana. „Esmalt pean saama nad kuulama, sest teatud määral tuleb rääkida ka teooriast. Mulle meeldib tuua oma töökogemuse põhjal näiteid, see tekitab huvi. Protsess on ju sama, vahet ei ole, kas värvid lennukit või seina,“ sõnas ta.

Liisi sõnul on hea lasta õppida vigadest. „Demonstreerin ja lasen järgi teha. Lasen neil oma vigu teha ning nende vigade alusel selgitan, mis pidanuks tegema, et tulemus oleks parem. Seejärel saavad õpilased uuesti proovida,“ kirjeldas ta õppeprotsessi. „Sest kui teeksin koguaeg kõik ette, siis nemad ei õpiks midagi, ainult mina ise õpiksin.“

„Mulle on samuti meeldinud küsida, miks mingi viga tuli ja kuidas seda vältida, et õpilane oskaks ise ära selgitada, mida peab teisiti tegema,“ kinnitas Hanna-Liina.

Ka Evely peab oluliseks individuaalset lähenemist ja koos õpilasega vigade analüüsimist: „Vaatame konkreetset tööd ja arutleme koos, et õpilane õpiks nägema ja mõtlema. Sellest tekkib seos. Kui ma lihtsalt vastan miks-küsimusele ära, siis ta ei hakka seda protsessi endas läbi töötama.“

Helen tõi lõpetuseks esile, et olgu tegu õpetaja või õpilasega, oluline on saada eduelamusi. „Õpilasel on vaja aegajalt tunda, et ta saab hakkama, tal läheb kõik hästi. Ja alustaval õpetajal on samamoodi. Infot ja ülesandeid tuleb meeletus koguses ning kui sa ei tunne eduelamust kasvõi väikestest asjadest, siis on frustratsioon alguses kerge tekkima. Kui aga pisikesi eduelamuis otsida, siis on jälle energiat,“ lausus ta.

Vasakult: Hanna-Liina on ehituseriala õpetaja, täpsemalt viimistluse. Liis õpetab automaalreid. Evely ja Helen on aga keevitajate õpetajad. Foto: Liisi Kanna