„Eesti mängu“ saatejuht Gaute Kivistik: sõin lapsena mett ja jõin toorest muna

eesti mäng

Juba esmaspäeval läheb lahti tänavune „Eesti mängu“ hooaeg, mis paneb argiõhtutel teleekraani mõnusalt hubisema, kui pikk suvepäev õhtusse hakkab jõudma. Pärisime saatejuht Gaute Kivistikult, kuidas tunne ja vorm on.

Tõnu Lilleorg

Gaute, kas saate ülesehituses on tänavu mingeid muudatusi? Nagu koridoris silmasin, on Jaana endiselt olemas ja see ongi vahest kõige tähtsam?

Jaana on loomulikult kõige tähtsam. Suures osas on saade ikkagi sama, inimesed veeretavad täringut ja vastavalt sellele, kuidas neil läheb, vastavad ka. Ja ikka on nii, et kui teadmisi pole, aga on hea veeretamisoskus, siis saab väga kergelt lõpuni.

 

Kas rubriik „Mati Talvik küsib“ on?

Seekord ei ole, ma pead ei saa anda, ehk mõni Mati küsimus on sisse lipsanud, aga eraldi sellist rubriiki ei ole. Kuna tänavune Eesti mängu hooaeg on pühendatud ETV 60. juubelile, siis on mõnedki mängijad just selles teemas ette valmistunud, kuigi seda, kui palju teleajaloo küsimusi täpselt tuleb, ei teagi.

 

Esimestel hooaegadel oli teil peas kaptenimüts, nüüd aga jahimehemüts, kas see on täitsa uus?

See on uus, karedam ja natuke paksem. Sellega on hästi palav ja väga ebamugav. Stuudiolaua taga on temperatuur 30 soojakraadi juures ja kui pea aurama ja vesi jooksma hakkab, jääb see siia vilti kinni. Pärast on müts mul kilo raskem.

Väänate siis välja?

Jah. Panen selle ööseks kuivama ja saan jälle kasutada.

Samas jääb nägu kuivaks ja grimm püsib.

Jah, mõtlesin, et teen siit tagant äravooluava, et higi saaks ära joosta, aga jah, stuudios on päris tõsine leitsak, ajud tossavad, inimesed pingutavad, prozhektorid huugavad.

 

„Eesti mäng“ on meelelahutuslik saade, mis väärtustab suhtlemisoskust, huumorit ja nutikust. Kui nüüd vaataja tunneb, et tal võiks neid omadusi rohkem olla, siis millest alustada, mis nõu te talle annate?

Et kui inimene tahab olla nutikam?

Jah, ja suhtlemisosavam, huumorimeelsem.

Huumorimeel ei ole vist väga arendatav, sellega, mis on, tuleb läbi ratsutada, suhtlemisoskus on ehk küll treenitav. Seda saab igaüks arendada, alustades naabrile tere ütlemisest ja kui naaber ei ütle vastu, siis saad tunda, et oled juba rohkem suhtleja kui tema.

Just.

Saad ennast paremaks pidada. Ütled järgmisele inimesele jälle tere ja nii rahulikult saabki alustada. Nutikusega… no mis see nutikus siis ikka on, sel on teinekord ka selline kõrvalmaik. Kui inimene on tema ise ja tunneb, et ei ole kõige läbinägevam, pole sellest mitte midagi. Ta on sellele vaatamata väga väärtuslik inimene, ei pea endas arendama mingeid erilisi oskusi. Peaasi, et inimene teistega suhelda oskaks, see on kõige tähtsam.

Kui naljasoont pole, ei maksa vägisi ponnistada.

Kõik me teame, et pole kohutavamat kaaslast kui inimene, kes ei oska nalja teha, kuid sellele vaatamata seda tohutult püüab. Mõnikord kogunetakse väga hea meelega sellise inimese ümber, kes on tõsine, vaikne, kaalutletud, võib-olla isegi natuke endasse tõmbunud. Tema käest saab alati ilma vahuta täpselt teada, kuidas asjad on.

Kuulamisoskus on ju ka tähtis, ei peagi rääkima?

Ei pea, kõige hinnatumad inimesed ongi need, kes kuulavad, need, kes jahvatavad, väsitavad ju ära.

 

Olete õppinud näitlemist. Kui võtate saatejuhi tööd kui rolli, siis kuidas selleks valmistute, kas loete ehk läbi eesti rahva ennemuistsed jutud ja sööte karaskit pekiga?

Ega valmistugi. Ses mõttes, et tuled ikka kohale, saatekülalised ka. Selle saate teevad ju need inimesed, kes seal on. Kui on sellised tõsised punapõsksed seakasvatajad, kes on rahulikud eesti mehed, ei räägi palju, võib-olla ei tea ka palju, siis võid seal joosta, hüpata ja suust rakette lasta, kui tahad, aga saade tuleb mängijate nägu. Kui on aga selline mängijate kolmik, kelle vahel tekib omavaheline keemia ja saade hakkab minema, siis seda juhtida pole ju vajagi. See asi seisab mängijate ja nende isiksuste peal. See on ikkagi loterii värk, kuidas see välja kukub, nii on. Meil on saateaeg ette antud, tänavu 35 minutit ja 19 korral 20st tuleb meil saate pikkus iseenesest paras.

Vahel jääb mulje, et kiirustate mängijaid. Kas teil on siis info, et saade on ajagraafikust maas?

See on ehk saatejuhi praak, ta peaks mõjuma teisiti kui kiirustamisena, aga mõnikord ütlen tõesti, et aeg on läbi. Läheme edasi sellepärast, et meil selline pooleminutiline vastamisaeg. Teinekord kestab jutuajamine minuti ja on huvitav, pole sellest ka hullu midagi. Kui aga ei ole huvitav ja kestab minuti, siis peaks ikkagi edasi minema.

Kas vaatate enne saadet küsimused läbi?

Ei, need tulevad mulle ka üllatusena.

Ja panevad vahel naeru pugistama?

Eks ikka, see on ainult hea. Küsimuste valdkondi on ju nii palju ja  kui need arvutist järjest tulevad, pole mul mõtet neid läbi kammida. Neid tehakse korraga nii palju, et jätkub mitme saatesarja jaoks, mis ma neid vahin.

Paljud televaatajad teavad teid Rohke Debelaki libauudiste tegijana. Juulis saab uuel valitsusel täis 100 päeva. Kas valitsuse tegevusega võib rahule jääda, kas ta on kõiki võimalusi kasutanud?  Teinekord piisab ju vaid paarist seadusandlikust aktist, et kogu olukorda oluliselt muuta.

Võib-olla peaks mõne aktiga lõpetama Eestis reaalse olukorra. Sest reaalne olukord on selline, mis…

…Loob probleeme pidevalt juurde.

Jah, see rindapistmine reaalse olukorraga. Alati räägitakse, et reaalne olukord ei luba teha seda ja seda. Selle lõpetamine seadusandliku aktiga aitaks tõesti paljusid probleeme korraga lahendada. Kui reaalne olukord lõpetada, siis oleks ju ebareaalne olukord – ehk olukord, mida pole, mille poole püüeldakse – lõpuks reaalne. Võib-olla siin Tallinna Tehnikaülikooli teadlastel õnnestub kaasata midagi innovatsioonilist selle probleemi lahendamiseks.

Jah, mõni tegevusjuhis ehk algoritm kuluks ära, et vahet teha, mis on mis.

Jah, kas -rütm või -ritm, ma ei teagi, kumb õige on.

-ritm vist on õige.

Kui kasutaks algorütmi, siis oleks kõik korras (pugistab naerda).

Küsite alati oma külalistelt, kust nad pärit on, sama küsimus teile.

Mina sündisin Tartus, selleks spetsiaalselt ehitatud majas Toomemäel. Esimeste eluaastate jooksul elasin paljudes kohtades: Rakkes, Liigvallas, Koerus, Kambjas, siis Tartu vanas heas tähetorni majas. Seal töötas meie hea sugulane. Hoidsime autot teleskoobiga ühes hoones. Seepärast, et isa sai 03, see oli 74. aastal ja tollel hetkel oli VAZ 2103-sid Eestis vahest 10 tükki. Sellest ka pikanäpumeeste suur huvi, kes esilaternad hommikuks tihtilugu ära olid viinud.

Siis, kui masin õues veel seisis?

Ja-jah. Nagu hommikul uksest välja tulime, laternad jälle ära viidud. Tartust olen mina pärit ja suure osa noorusajast Tartus elanud ka. Tammelinna poiss ja alles hiljem muudesse kohtadesse liikunud.

 

Eks kasvamiskoht mõjutab inimese edasist elu?

No loomulikult mõjutab ja just see varajane noorus, kuidas tal täpselt läinud on. Sest stardihetkel on ikka paljud inimesed ühesugused oma olemuselt ju, aga edaspidise suhtes… Kui tsiteerida Margus Lepat, siis kõige suurem õnnetus, mis võib inimest tabada, on see, kui tal on lollakad vanemad. Paraku niimoodi on, siis pole mitte midagi teha, ise võid täitsa normaalne olla.

Ka materiaalselt kitsastes oludes on võimalik inimesest suurepärane inimene kasvatada, aga kui läheb juba päris esimestest hetkedest valesti, alates lasteaiast, kooli esimestest klassidest, siis on hiljem väga raske midagi teha. Võib juhtuda, et on väga tore poiss, aga kellelgi pole aega temaga tegeleda. Mul läks õnneks see, et mul oli väga tore lapsepõlv. Vanemad hoidsid ja armastasid, vanavanemad samuti. Mul oli alati 40liitrine vinku mett laua all.

Ohoh.

Kui olin vanavanematel suvel külas, käisin ringi, ühes käes kanamuna, jõin seda, vahepeal suhkrut juurde ja võtsin ahjust saia. Selline kuldne helge lapsepõlv.

 

See põhjendab küll, miks olete täna „Eesti mängu“ saatejuht.

Jah, lapsepõlvest me ikkagi ju tuleme. Ja hiljem tudengipõlves ja noorusajal, kui elu esimesed kümme aastat on rahulikud ja mõnusad olnud, siis võid julgelt igasugustele hullustele vastu pidada, ei ole nagu muret.

Pildi allkiri:

Rõõmus meel ja lahke suhtlus on saatejuht Gaute Kivistiku ja assistent Jaana Heeringsoni firmamägiks. Foto: Ülo Josing

2 kommentaari