Ei ole jaaniõhtut ilma lõkke, sauna ja kiigeta

Kiikumise tava on nii eestlastel kui lätlastel ning kiikumiseta ei saa ka jaanipäeval. Kiigel hoogu andev Harmoonikumi perenaine ja loodusterapeut Ene Lill tõdeb, et tõepoolest, kiikumine on omamoodi stressiravim. Foto: erakogu

Harmoonikumi perenaine, loodusterapeut ja semiootik Ene Lill – kui ta just lätlastega koos jaanipäeva ei pea, vaid oma pere keskel on – valmistab ise ka jaaniroad. „Ise tegemine on väga tähtis, sel on teine vägi sees kui valmistoidul,“ täpsustas ta. Oluline on ka lõkke ääres istumine ning muidugi värsked vihad ja saun!

Katrin Uuspõld

„Jaanipäev võib mõne jaoks olla suur pidu, aga minu jaoks on ta pööripäev, natuke nagu jõulud, mil oled oma perega koos. Jooksmist on niigi palju, aga jaanipäeval lõkke vaatamisega saab aja maha võtta ja väärtused paika panna – minu jaoks on jaanipäev kvaliteetaeg,“ kirjeldas semiootik ja loodusterapeut Ene Lill.

Naine tunneb hästi vanu rahvakombeid ja käib aeg-ajalt ka lätlaste juures jaanipäeva pidamas. „Lätlastel on palju paremini vanad kombed säilinud! Selle kohta ütleb Lotman, et kultuur tugevneb äärealadel ehk lätlased, kes on meie ugrimugri kultuuris rohkem tõrjutud, on palju paremini traditsioone elus hoidnud,“ täheldas Lill.

Lätlastel on jätkuvalt kombeks jaaniajal punuda pärjad pähe, pidada ühiseid söömaaegu, laulda ohjeldamatult suure lõkke ümber, kiikuda, käia saunas ning pärast püherdada kastes. „Ka meie pärimuses on kirjas kastes püherdamine, et endale head tervist saada, aga mina pole seda praktikas Eestis enam kohanud,“ märkis Ene Lill.

Saun ja vihtlemine on nii eestlastel kui lätlastel alles, küll panevad meie lõunanaabrid ka maarohtusid vihtadesse. „Kui teha jaaniõhtul värsked vihad, siis on need suurema väega. Nagu ka jaaniajal korjatud ravimtaimed,“ nimetas Harmoonikumi perenaine ja loodusterapeut.

Ravimtaim peab olema muidugi korjamisküps. „Sel aastal on kohe puhkemas pärnaõied, korjata saab ka kaselehti ja nõgesed on igal ajal head. Võib keeta nõgesesuppi ja kuivatada lehti ning lehepuru lisada toitudesse. Näiteks on väga head kaeraküpsised, millesse on pandud kuivatatud nõgest,“ soovitas Ene Lill.

Ta märkis, et kui nõgesest teed teha ja seda liiga palju juua, siis võib see vere paksuks teha, aga nii on see iga ravimtaimega – teed tuleb juua teadliku kuurina ja mitte liialdada.

Kaselehti saab kasutada raviteedes ja vannides. „Kaselehel on puhastav toime. Välispidises kasutuses annavad tõrvained immuunsust, c-vitamiini, kus vihtlemisel pekstakse toime läbi naha sisse, samuti vannis tõmmisena tugevdab ta immuunsust. Teena on aga puhastav ja diureetiline toime,“ selgitas loodusterapeut.

Õige aeg on korjata ka viirpuuõisi ja valget iminõgest. „Viirpuuõied korrastavad südame tööd, alandavad vererõhku, eriti tinktuurina. Valge iminõges on aga seenhaiguste, vooluste, põletike vastu hea nii joogiks kui vanniks,“ soovitas Ene Lill.

Mis puutub jaanipäeva ettevalmistustesse, siis need algavad varakult. „Kes tahab jaaniks õlle käima panna, peab seda tegema juba kaks nädalat varem. Päev-paar enne tuleb hoolikalt toad ja õues rajad ära pühkida – vanarahvas teadis, et kõik pööripäeval tehtu kestab hästi, nii ka kord. Kombekohaselt tuleb hoolitseda ka loomade eest,“ rääkis Lill.

Jaanitoidud tehti päev varem või samal hommikul: võtta oli soolasilk ning kui vanadel eestlastel olid sel ajal au sees kohupiimatoidud, siis miks mitte ka tänavu kohupiimakorpe, sõira ja kohupiimapudingut oma perele ja külalistele valmistada.

„Toit võeti lõkke äärde kaasa, aga lõkkega oli vanasti kaks varianti: kui oma pere tarbeks, siis tehti vaikses varjatumas kohas, näiteks orus. Kui aga avalik lõke kogukonnale, siis mäe otsas. Jaanilõke annab hea energia terveks aastaks,“ märkis Lill.

Üksteise püüdmised, üle lõkke hüppamine ja sõnajalaõie otsimine oli vanarahval jaanipäeval omal kohal. Ka kiikumine on eestlastele oluline, seda tehti nii munadepühal kui jaanipäeval. „Kiikumisega ravisid vanad eestlased isegi haigeid: haige viidi kiige peale ja arvati, et see ravib teda terveks. Iseenesest võetakse ka ju lapsed sülle ja neid kiigutatakse, see on omamoodi stressiravim ja kui stress on ära, küll see haigus siis ka lahkub,“ nentis Ene Lill.

Ta tõdes. et meie päevini on jaanikombestikust püsima jäänud vähemalt üheskoos söömine, lõkke ümber istumine ja saunas käimine. „Tänapäeval on lisandunud inimestel õuele ka tünnisaun. Eks külm vesi on karastamiseks ja soe vesi stressi maandamiseks. Istuda soojas vees on muidugi mõnus – eriti kui jaaniõhtul on rohkelt sääski,“ leidis Lill.