Energia kolhoosi endiste mõisakoolide õpilased kohtuvad Karitsal

Karitsa kooli asutamisest möödub tänavu 100 aastat ja Mädapea kool saab 152-aastaseks. Mädapea algkool suleti aastal 1965, Karitsa 8-klassiline kool 1977. Alljärgnevalt meenutavad endised õpilased kooliaega ja ootavad vilistlasi 7. augustil Karitsa mõisa kokkutulekule.

Ülle Kask

Kokkutulekut organiseerivad Karitsa ja Mädapea koolide vilistlased tõdesid, et kuna endised koolid asusid mõisates, mis praegu on erakätes, pole mõtet imeväikesele seltskonnale eraldi kokkutulekut korraldada. „Teisalt on paljud sama kandi inimesed käinud koolis nii Mädapeal, mis hiljem muudeti lasteaiaks, kui Karitsa koolis. Seepärast on tore samas kandis ja koolis käinud inimestega aeg-ajalt kokku saada, ühiseid mälestusi heietada ning ajalugu talletada,” rääkis Katrin Reisberg, kes lõpetas Karitsa 8-klassilise kooli 1975. aastal.

Tema vanemad töötasid tollal Energia kolhoosis,mis oli nõukogude ajal väga suur ühismajand. Katrin Reisberg meenutas, kuidas esmaspäeva hommikul alustas Mädapealt sõitu suur akendega ja puupinkidega furgoonauto GAZ-52. „Lapsed ootasid autot kokkulepitud kohas, näiteks piimapuki juures, suured pappkohvrid käes. Auto, mis hiljem asendati bussiga, sõitis läbi nii Lepnalt kui Tõrmast. Laupäeval peale lõunat veeti lapsed kodudesse tagasi,“ jutustas Reisberg.

Esimesed kooliaastad olid talle rasked, sest üksiku lapsena oli ta koos elanud vaid ema ja vanaemaga. „Õhtuti pakkus paljudele tuge koolimajas elav südamlik õpetaja Vaike Kesküla. Õnneks ärajooksmise tunnet ei tekkinud, pigem toimus pikapeale paratamatusega leppimine,“ meenutas Reisberg.

Karitsa kooli teisel korrusel oli internaat, kus õpilased koolinädalal elasid. Poistele, suurtele tüdrukutele ja väikestele tüdrukutele olid eraldi toad, raudvoodid magamiseks ja tubades suured ahjud.

„Aineõpetajad töötasid õhtuti ka internaadis kasvatajatena. Õppetund algas õhtul kell viis ja kestis kaheksani. Õpetajad kontrollisid kõigi laste õppetükke. Klassid olid väikesed. Meie klassis, mis oli üks suuremaid, õppis 13 last,“ meenutas Reisberg.

Koolil oli oma põllumaa, kus kasvatati juurikaid ja köögivilju, peenraid rohisid koolilapsed. „Õhtuti käisime laudast piima toomas. Vedasime kümneliitrist plekki kahe vahel. Ka tõime poest leiba ja saia, punutud korv kahe vahel,“ rääkis ta.

Süüa saadi koolis hästi ja nälga keegi ei kannatanud. „Päeval oli vahel menüüs mannasupp ja kiluleib. Ja maailma parim mannavaht. Kokk, Sule Valve, kasutas köögis suurt puidust looduslike harudega visplit, millega lõi mannakreemi vahule,“ on Reisbergil meeles. „Tihti pakuti hommikusöögiks leiba ja räimi tomatis, mis võisid ka õhtul piimasupiga olla. Praegu ma ei söö ei praetud räimi tomatikastmes ega üldse tomatit. Võibolla sellepärast, et sain koolis käies korraliku „tomatilaksu” kätte.”

Vanim vilistlane, 95-aastane Velli Elete Tamm lõpetas 1940. aastal Mädapea algkooli 6. klassi ja on käinud pea kõikidel kokkutulekutel, ainult 1969. aasta jäi vahele, kuna mattis samal ajal ema.

Velli Elete Tamm elas lapsena Väljataguse külas ning Mädapeale kooli sõitis nii rattaga kui suuskadel. Suusatamises oli ta väga osav – praegugi on suusavõistluse esimese koha diplom tal seina peal. „Kui õpetaja tuli diplomit üle andma, ütles ta, et kõige noorem ja kõige väiksem võitis täna esikoha. Teised tüdrukud olid 18- või 19-aastased, mina alles 12,“ jutustas Velli Elete Tamm.

Koolis tehti ka matemaatikat ja joonestamist õpetanud ning kooli juhataja ametit pidanud Erik Soideri eestvedamisel ka näitemängu. „Ta oli tõeline maa sool. Kahjuks küüditati ta 1941. aasta 14. juunil Siberisse,“ märkis Tamm.

Kui kuus klassi Mädapeal lõpetatud, läks Velli Elete Tamm Rakverre Rohuaia tänavale naiskutsekooli. „Mina enam 7. klassi ei läinud, kuna Eesti ajal oli kuueklassiline haridus hinnas,“ märkis ta.

Rein Tammik lõpetas 1963. aastal Mädapea kooli 4. klassi ja sügisel läks Karitsale 5. klassi. Ta elas Mädapea lähedal Eeskülas Energia kolhoosis, kodust Karitsale oli täpselt viis kilomeetrit. „Nii kaua käisin kooli jalgrattaga, kuni kannatas sõita, siis jäin talveks internaati. Lumerohkel talvel sõitsin vahel esmaspäeva hommikul suuskadega üle põllu kooli, seljakott seljas, laupäeval koju tagasi. Aprillis hakkasin jälle rattaga käima,“ rääkis Rein Tammik.

Kooli internaat oli tema sõnul „väga tipp-topp koht“. Kui tundide vahele jäi vaba aega, käidi talvel Jupri mägedes suusatamas.

„Õppetunnid olid väga töised, kuna õpetaja Vaike Kesküla, kes andis meile inglise keelt ja tüdrukutele käsitööd, oli väga range. Kui sa said õppetunni kahe tunniga valmis, kutsus ta su tahvli juurde ja ütles, et räägime nüüd inglise keeles. Minul oli Karitsa koolis inglise keel palju rohkem selge kui vene keel, sest õpetaja nõudis. Aga kõik toimus sõbralikult,“ meenutas Rein Tammik.

Igal neljapäeva õhtul toimus koolis tantsuõhtu. Suuremad poisid tohtisid õpetaja juhendamisel lintmakki kasutada ja muusikat mängida. „Kõik õhtud olid sisustatud. Eks natuke tehti koerust ka, aga sellist asja nagu koolikiusamine tollel ajal meil küll polnud,“ ütles Tammik. „Kuna koolis oli režiim paigas ja vabal ajal tegime palju sporti, siis lolluste tegemiseks aega ei jäänudki. Seepärast kiidan Karitsa kooli väga.“

Pärast Karitsa kooli 8. klassi lõpetamist suundus Tammik õppima Tallinna Polütehnikumi.

Regina Rass lõpetas 1977. aastal Karitsa 8-klassilise kooli viimase lennu. „Karitsa oli minu kodukoht, kus möödus õnnelik lapsepõlv, sest võimalik oli kõndida jalgsi läbi kauni pargi kooli ja sealt tagasi koju,“ rääkis Regina Rass.

„Kui esimesse klassi läksin, õppis koolis sadakond last. Neid võis kohata pargis sporti tegemas, koolimäel kelgutamas. Küla elas ja kihas. Mida aeg edasi, seda väiksemaks jäi kool. Jutud, et kool kinni pannakse, mõjutasid lapsevanemaid, kes hakkasid lapsi mujale koolidesse viima,“ jutustas Rass.

Kui ta lõpetas 8. klassi, oli haamrilöök tehtud – kool enam tegevust ei jätkanud ja Karitsa mõisa uks sulgus. „Küla muutus ajapikku üha vaiksemaks ja vaiksemaks. Kahju on nendest väikestest armsatest maakoolidest, mida Eestimaal enam pole,“ tõdes Regina Rass.

Karitsa mõis on täna erakätes, omal ajal tegutses seal kool. Foto: Katrin Reisberg