Esteetiline nauding nõudlikule täiskasvanule

Kinokavva ilmunud „Roheline Rüütel“ võib õigel sihtgrupil kergesti silmist mööda joosta, kui vaadata lihtsalt filmi lühitutvustust, mis ütleb, et tegemist on fantaasiafilmiga rüütlitest. See ei ole lastefilm, kaugeltki mitte.

Margit Adorf

„Roheline Rüütel“ on muinasjutufilm täiskasvanutele ja seda mitte seetõttu, et seal oleks mingi hirmus lapsekõlbmatu kõlvatus, verepritsimine või muu roppus, vaid eelkõige ongi terve lugu pigem täiskasvanutele suunatud jutustamislaadis, visuaalses ja kõlalises keeles üles ehitatud. Lapsi jätab selline kunstfilm ilmselt suhteliselt külmaks.

Tegemist on üsnagi teatraalse filmiga, kuid mitte selles halvas mõttes, kus stseenid on staatilised ja näitlemine puine. Ei-ei, vastupidi, kõik on vägagi paigas, dünaamiline, filmilik, kiidan ja kummardan, väga šikkmodern ja nauditav nii neile, kes armastavad teatrit, kui neile, kes armastavad kunstilisi filme.

Ja muidugi on oluline mainida, et see ei ole pelk kostüümidraama, vaid korralik kaasamõtlemise film, esteetiline ja väga hõrk nauding, samas mitte liiga nišigurmaanile. Kõik, kellele on meeldinud vähemalt ükski kunstinäitus või näiteks klassikalise muusika kontsert, võiksid sellest filmist rõõmu tunda. Küll aga tuleb vaim valmis panna just kunstilise elamuse saamiseks, mitte selleks, et ees ootab põnev muinasjutumärul.

Filmi režissööriks-stsenaristiks on David Lowery, kelle kitsamaks ampluaaks ongi seni olnud just fantaasiafilmid. Eesti publikule võib tema filmidest tuttav olla näiteks „Kummituslugu“ („A Ghost Story“, 2017), mis oli omanäoline, teistest eristuv, originaalne kummituslugu, kus värskelt surnud mees ei suutnud leppida sellega, et ta tõepoolest surnud on. Kindlasti sedalaadi film, mis sööbib mällu pikaks ajaks, samasse kategooriasse läheb ka „Roheline Rüütel“.

Film põhineb 14. sajandist pärit poeemil „Sir Gaiwan and the Green Knight“, autor teadmata. Lowery on selle väga elegantselt filmiks vormistanud ja kuigi too Roheline Rüütel jätab pigem odava otsa teatri lavakujundusliku mulje, siis kummastaval kombel selline lahendus sinna filmi just sobibki. Muus osas ei ole mingit allahindlust filmis kuskilt tunda, lihtsalt suurte kassahittide visuaalefektidest ära rikutud vaade paneb esmalt mõtlema, et näe, mis odav butafooria.

Film ise siiski on super, tuleb tunnistada, et kõik on paigas, peenelt välja kaalutud, välja mängitud, sedalaadi film, mida tegelikult peaks vaatama mitu korda, et lõpuks kõiki nüansse tabada. Mitmekihiline. Ja muidugi on see puhas kiitus.

Lugu räägib sellest, kuidas ükskord jõulude ajal ilmub kuningas Arthuri ümarlauda Roheline Rüütel, kes esitab väljakutse, et kes iganes julgeb teda kirvega lüüa, saab vastulöögi aasta pärast. Väljakutse võtab vastu söör Gaiwan (Dev Patel), kes on sel hommikul aga möödunud piduööst suht magamata ja ilmselt pohmelliski, ega saa õigupoolest arugi, missuguse hulljulge ja pöörase teoga ta hakkama saab, kui rohelisel puutohtlasel pea maha lööb. Tasapisi hakkavad asjad edasi arenema, mängu tuleb müstilisi olendeid, veidraid seiklusi, kuid, kordan veelkord – kõik see on filmis rüütatud pigem täiskasvanuile sobivasse vormi.

Film on kohati sünge, aeglase tempoga, mõtlusse laskuv, muusika on pigem tõsise laadiga (väga muljetavaldav helikujundus). See on võimas rännak läbi raskuste, vigade, lootuse. Kokkuvõttes üdini poeetiline visuaalne jutustus, mida soovitan omal nahal kogeda. Kellel pole võimalik kinno minna, jätke see pealkiri meelde ja laenutage esimesel võimalusel videolaenutusest. Kuigi, see on suure ekraani film, kohe kindlasti. Kui millegi kohta saab üldse öelda „eepiline“, siis siin see film on kohe kindlasti eepiline.

Gaywan (Dev Patel) oma muinasjutulisel rännakul. Foto: Pressimaterjalid