Hoiduge hullusest!

Näitleja Rory Kinnear teeb filmis kümmekond erinevat rolli. Foto: Pressimaterjalid

Mõnikord juhtub nii, et seni täiesti normaalne inimene keerab lihtsalt ära ja sa võid küll nuputada, mis tal juhtus, kas täiskuu lõi pähe või midagi hullemat, aga välja ei mõtlegi. Kahjuks on ka filmi „Mehed“ režissöör Alex Garland seda filmi tehes küll täiega ära keeranud ja mitte üldse heas mõttes.

Margit Adorf

Kui loodate, et jess, Alex Garland, superägeidaid filme teinud lahe režissöör, on teinud põnevik-õuduka, hurraa, lähen jooksujalu kinno, siis ma veidike jahutaksin joovastust – see film ei ole kohe kindlasti nende jaoks, kes tavaliselt põnevikke-õudusfilme neelavad ega ka mitte nendele, kellele varasemad Garlandi filmid on meeldinud. See on pigem teos, mis võiks meeldida David Lynchi või Lars van Trieri loomingu austajaile ja kes on leebed selle suhtes, et välja on ilmunud mingi wannabe, kes tahab kangesti mingit nende moodi filmi teha, aga eriti ei õnnestu. Film on pretensioonikas, kuid ütleme otse – halb. Kogu see sümbolism mõjub tühja jampsimisena, mille põhieesmärgiks on öelda, et mehed on igavesed tropid. Aga kui soovite näha, missugune on üks film, mida kriitik mitte halvasti öelda soovides nimetab seisundifilmiks, siis olge lahked – see siin on seisundifilm.

See on kohutavalt piinarikas vaatamine, kuigi, professionaalse kretinismi aspektist lähtuvalt võiks pakkuda, et väga põnev võib seda olla jälgida amatöörteatri näitlejail ja profinäitlejail, sest Rory Kinnear teeb filmis ainuisikuliselt umbes kümmekond rolli. Sellele mõeldes kisub mul aju krampi, sest mulle üldse ei meeldi filmid, kus üks näitleja on kord vanaema ja siis kuri hunt ja siis punamütsike ja nii edasi. Kinnear siiski päris naisteks ei kehastu, tema on Mees. Või täpsemalt kümme erinevat meest, kõik erineval moel hullud või kiiksuga ja erineval moel vägivaldsed ning hirmsad. Tavavaataja jaoks õudselt tüütu, aga ma oletan, et kui mu hobi või töö oleks näitlemine, siis vaataks huviga, kuidas ta neid erinevaid rolle lahendab. Kinnear on intervjuus öelnud, et tema jaoks oli see väga huvitav töö ja selles ei maksa kahelda.

Kõiki meesosalisi siiski ei mängi Kinnear, näiteks on väiksem roll Paapa Essiedul, kes mängib Harperi abikaasat Jamesi. Peaosa ehk Harperi rolli teeb Jessie Buckley ja mind väga häiris terve filmi vältel see, et ta on näojoontelt väga sarnane peaaegu kõiki mehi mängiva Rory Kinneariga, nagu oleks ta temaga suguluses. Tegelikult, huvitav fakt, tema isa on Tim Buckley, kes oli 1970ndate alguses väga hea laulja (üks minu isiklikke lemmikartiste, soovitan üles otsida ja kuulata), kes paraku suri narkootikumide üledoosi tõttu 28-aastaselt. Jessie ema Marina Cassidy on samuti muusik. Peres kasvas neli last. Aga see selleks, ma kaldun kõrvale, sest need on ju palju põnevamad jutud kui film ise.

Linalugu algab sellega, et masendunud naine, Harper, sõidab Inglise maarajoonidesse, kus ta on rentinud lahmaka 500-aastase maja. Peagi selgub, et ta loodab selles üksildases paigas ja hiiglaslikus tondilossis üle saada oma abikaasa surmast. Naine oli mehele teatanud, et soovib lahutust, kuid mees ähvardas end selle peale ära tappa ning muidugi kukkus end ka surnuks. Kas see oli enesetapp või mitte, seda saab vaataja ise arvata. Igal juhul on see traagiline sündmus loo alguspunktiks ja mees, kellega Harper abielus oli, oli igavene tropp, muidugi ka vägivaldne.

Harper eksleb kauni muusika saatel metsas ja hõigub tunnelis, see kõik peaks vaataja omamoodi transsi viima. Siis aga kasvab hirm ja nähtud varjud mõjuvad hirmutavalt. Lõpuks pääseb naine metsast välja ja hingab juba kergendatult, kui ühtäkki märkab mingit näotut alasti meest. Muusika muutub ähvardavamaks, taas tärkavad sünged mälestused. Ja umbes sama rada see film ka edasi kulgeb, järjest üksteise otsa lükitud kummalised sündmused, imelikud mehed, kes mõjuvad naisele kõik omamoodi ähvardavalt, on nii kaudset, verbaalset kui ka otsest füüsilist vägivalda. Äng ja hirm on õhus kogu aeg, aga see on nii teatraalselt üle vindi keeratud, et paneb ohkama, et no milleks on seda vaja niisugusena serveerida. Nagu halb tsirkus. Kui siis lõpuks veel mingi puumees sünnitama hakkab, siis noh, teate. See on juba liig. Jah, me saame kõik aru, et autor ütleb siinkohal seda, et vägivald sünnitab vägivalda ja käbi ei kuku kännust kaugele. Sest sünnib verine poiss, kes omakorda sünnitama hakkab ja sünnitab verise vanamehe, kes jälle omakorda sünnitama hakkab. See on lihtsalt rõve ja mõjub juba täielikult nii teema kui ka vaataja mõnitamisena.

Muuseas, filmis on kasutatud ka Arvi Pärdi muusikat, seal kõlab „Missa syllabica: II. Gloria“. Muusikasõbra jaoks on filmi soundtrack kindlasti väärtus omaette ja põhimõtteliselt on kogu filmi võimalik vaadata nagu pikka veidrat muusikavideot. Filmi põhilisteks heliloojateks on siiski Ben Salisbury ja Geoff Barrow. Aga Pärdi laul kõlab filmis eestlaste esituses. Filmis kõlab ka Copini nokturn nr 20. Need muusikapalad vast annavad aimu, mis meeleolu filmis peamiselt valitseb. Pole paha, ilmselgelt on Pärt selle filmi sündimiseks oma heliloominguga inspiratsiooni andnud. Kahju vaid sellest, et ta väärinuks paremat filmi.

Kui soovite klassikalist Hollywoodi horrorit, siis see film ei ole kindlasti teile. Kui soovite seisundifilmi-elamust, siis olge lahked, minge proovige. Parem kui „Roukli“, halvem kui „Dogville“, aga enamvähem samal riiulil mainitutega see asetseb. Lapseealisi ärge kinno seda vaatama saatke.