Ilmar Kald: õpetajal kui eeskujul on suur roll

Pärimuskultuuri auhinna vahvate kandidaatide hulgas oli tänavu ka Tapa Muusika- ja Kunstikooli direktor Ilmar Kald, keda võib pidada Tapa valla pärimusmuusika eestvedajaks. Kald populariseerib pärimusmuusikat õpilaste hulgas, loob praktiseerimisvõimaluse mandoliiniansamblis ning kuulub rahvamuusikaansamblisse Untsakad.

Liisi Kanna

Ilmar Kald on põline tapakas. Tema muusikaõpingute tee sai alguse Tapa muusikakoolist, mille direktoriks mees nüüd on. Pärast keskkooli lõppu suundus Kald toonasesse Viljandi Kultuurikolledžisse. „See ei olnud väga teadlik valik. Ma läksin sinna tegelikult õppima levimuusikat. Kuu aega hiljem läksin rahvamuusikasse üle. Mulle tundus, et see oli midagi väga lahedat,“ meenutas ta.

Pärast õpinguid naasis Kald Tapale. „Töötasin Kultuurikojas neli aastat kunstilise juhina.“ Muuhulgas lükkas ta sel ajal käima mitmeid Tapal tänaseni toimivaid ettevõtmisi. Näiteks pani ta aluse tunnustamisüritusele „Aasta tegija“, laste lauluvõistlusele ning linnapäevadele. Menukaks osutusid omal ajal ka noortesarja „Laul-mood-tants“ üritused.

„Kultuurikojas töötades oli loomulik, et tuli leida meelepärast nii noortele kui lastele. Püüdsin igale vanusele midagi välja mõelda,“ sõnas Kald.

Tema sõnul peaks iga tegevus osalejatele midagi pakkuma. „Teha ei tule mitte tegemise pärast, vaid selleks, et anda ja saada uusi kogemusi. Tuleb teha seda, mis sihtgrupile korda läheb, siis tgullakse asjaga kaasa.“

Ettekujutus muusika õppimisest muutub

Muusikakooli asus Ilmar Kald tööle 2001. aastal, esialgu õpetajana. „Tundsin, et võiksin teha ikkagi seda, mida õppisin. Aeg oli minu jaoks küps, et hakata edasi andma seda, mida ise õppisin,“ rääkis ta.

Muusikakooli direktori ametit on Kald pidanud 2007. aastast, mil sai oma isa mantlipärijaks. Pillitunde annab ta aga siiani. „Õpetan pärimusmuusikas viiulit ja mandoliini.“ Tapa muusikakoolis on võimalik õppida teisigi pärimusmuusikapille, näiteks kandleid, lõõtsa ja karmoškat.

Kald usub, et hea õpetaja ei peagi tegelikult olema hea pillimees. „Pigem võivad õpetaja muud oskused õpilast suunata. Õpetajal kui eeskujul on väga suur roll. Klassiruumis toimuv suhtlus võib suurt mõju avaldada ja tekitada soovi rohkem harjutada“ arutles ta. „Pillimeheks saamiseks peab olema geneetiline eelsoodumus ja meeletu tahtejõud. Väga hea pillimees ja interpreet ei pea aga olema sugugi hea õpetaja ega vastupidi.“

Kald nentis, et arusaam muusika õppimisest on aastate jooksul muutunud ning õpetajad peavad selle olukorraga kohanema. „Oleme sunnitud pidevalt üle vaatama, mida ning kuidas õpetame. Laste, aga ka täiskasvanute soovid ja ettekujutus muusika õppimisest on võrreldes paarikümne aasta tagusega muutunud,“ rääkis direktor. „Pillimängu võib ka Youtube´ist selgeks õppida. Sageli on muusikakool pigem toredaks ajaveetmiskohaks. Peame arvestama nendega, kes tahavad siia kohapeale vaatama tulla, mis muusika õppimine siis täpsemalt on, ning oma oskustele ja eeldustele vastavalt toimetada.“

Möödunud õppeaasta algusest kannab kool nime Tapa Muusika- ja Kunstikool, kuna Kaldi eestvedamisel lisandus kunstiosakond. „See koht vajas täitmist. Plaanisime võtta 30 last, aga avaldusi laekus 50.“ Nüüd loodetakse tööle võtta teinegi kunstiõpetaja, sest õppida soovijaid on niivõrd palju.

Muusikaosakonnas õpib igal aastal stabiilselt 90-100 õpilast, kunstiosakonda loodab Kald sügisest mahutada 80 huvilist.

Veerand sajandit Untsakaid

Kald tegeleb muusikaga aktiivselt ka väljaspool tööaega. Ta juhib 30liikmelist Tapa Valla Mandoliiniorkestrit. „See on pigem klubiline tegevus, mitte kuiv pilli harjutamine. Asi peab ikka huvitav olema, nii et tahetaks alati proovi kohale minna,“ rääkis ta. „Orkestrisse kuulub ka inimesi väljastpoolt Tapa linna, on endiseid tapakaid, aga ka uustulnukaid, kes seoses kaitseväega siia sattunud. Mängijaid mahuks veel.“

Ilmar Kaldi tegevustest-toimetustest rääkides ei saa mainimata jätta ansamblit Untsakad. Untsakate panus pärimusmuusika propageerimisel on ilmselge ning seda juba pea veerand sajandit.

„Untsakatesse sattusin mängima sel ajal, kui Viljandis olin, peaaegu kohe, kui kool algas,“ meenutas Kald. „Jaanus Põlder ja Margus Põldsepp mõtlesid, et teevad bändi. Otsisid kolmandat liiget. Elasime Jaanusega ühikas ühes toas ja nii ta mind kutsus. Järgmisel sügisel tähistame juba 25. sünnipäeva.“

Toona võis sarnaseid rahvusmuusikaansambleid üles lugeda ühe käe sõrmedel. „Kukerpillid olid ja ega rohkem teagi öelda,“ mõtiskles pillimees. „Ma arvan, et Untsakatel on oma ülesanne täita. Kui aastaid juba tegutsenud olime, hakkasid tekkima noored bändid, kes sarnast muusikat viljelevad. See näitab, et on, kellele teha.“

Ilmar Kald õpetab pärimusmuusika viiulit ja mandoliini. Foto: Liisi Kanna