|
Näoga üksikvanemate laste poole |
 |
 |
 |
|
Autor: Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, sotisaaldemokraat
|
|
Reede, 30. juuli 2010 |
Paljudel peredel on praegu raske, eriti lastega peredel. Omakorda on kõige suuremas kitsikuses üksikvanemaga pered, iseäranis veel siis, kui pere ainus leivateenija on kaotanud töö või kui teine lapsevanem viilib kõrvale kohustusest maksta oma lapsele elatisraha.
Eestis elab suhtelises vaesuses enam kui 42000 last, neist ligi 40 protsenti sirgub ühe vanemaga peres. Üksi last kasvatavaks vanemaks on üldjuhul ema. Eurostati andmetel ulatus mõni aeg tagasi Eesti naiste ja meeste palgalõhe tervelt 30 protsendini, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidus.
See on ka esmapõhjus, miks üksikvanema peres esineb kõige rohkem töist vaesust: tragi ema võib küll rabeleda kui orav rattas töö, lasteaia-kooli ning kodu vahet, kuid pere toimetulek ei küüni ometigi vaesuspiirist ülespoole. Töise teenistuse kõrval mängivad taoliste perede toimetulekus olulist rolli riigi ja omavalitsuse rahalised toetused, tasuta teenused lastele ja teise vanema makstav elatisraha. Viimane jääb aga pahatihti kätte saamata või on siis lapse ülalpidamiskulusid arvestades naeruväärselt väike.
Ühe vanemaga pered peavad sageli leppima kehvemate elamistingimustega ja peost suhu elamisega. Samuti on nad rohkem kimpus igakuiste kommunaalmaksete tasumisega. Ei ole ju ühegi lapse suu seinapragu: kuidas sa ikka oma rahapisku ära annad, kui laps vesise suuga kõrval seisab. Kui aga üksikvanem hätta satub, pole tal tihtipeale kelleltki abi oodata, sest peret ümbritsev-toetav sotsiaalsete suhete võrgustik on ahtam kui kahe vanema puhul. Ja nõnda need võlad kasvavad kui veerev lumepall.
Siinkohal ei ole vist liiast üle korrata sotsiaaldemokraatide algatust maksta alustuseks täiendavat 450-kroonist lapsetoetust lastele, kelle töötu(d) vanem(ad) ei saa riiklikku hüvitist ega abiraha, ning lõpetada riikliku lastetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetusest. Üksikvanema lapse toetus on püsinud muutumatuna juba 2000. aastast peale. Seda makstakse lapsetoetuse kahekordses määras ehk 300 krooni kuus neile lastele, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluste alusel. Seega on toetusele õigus ainult ühel osal üksikema kasvatatavatest lastest, keda on 25 0000 ringis. See abi ega puuduta peresid, kus vanemad on näiteks lahku läinud.
Üksikvanema lapse toetuse tõstmiseks on võimalik raha leida kas või riikliku peretoetuste paketi enda seest. Täna kulub vanemahüvitistele rohkem raha kui kõigile teistele toetustele kokku. Seega on toetusraha koondunud valdavalt lapse sünnile ja väikelapseeale. Ometi teame, et lapse sirgudes suurenevad ka hädavajalikud väljaminekud.
Teiseks on meie vanemahüvitise lagi ülekohtuselt kõrge: kolmekordsele keskmisele palgale seatud ülempiir lubab kõige kõrgemapalgalistele maksta 35316 krooni kuus ajal, kui suur hulk naisi peab leppima 4350 kroonise vanemapalgaga. Kui langetada vanemahüvitise lagi kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordse peale, aitaks see tõsta üksikvanema lapse toetuse 1050 kroonile ehk lapsetoetuse seitsmekordse määrani.
Nurisemiseks ei näe põhjust olevat mitte kellelgi: uus kord hakkaks kehtima alates 2011. aasta 1. juulist ja alles neile vanematele, kellel pärast antud tähtaega tekib õigus hüvitisele. See samm ei petaks mitte kellegi õigustatud ootusi ning võimaldaks 2012. aasta algusest tõsta ka üksikvanema lapse toetust.
Raske öelda, kui palju on meil aga neid lapsi, kelle vajadustest isad ei hooli. Ei kasin sissetulek, uus perekond, aegumatu viha endise kaasa vastu ega ükski muu põhjendus vabasta vanemat kohustusest toetada oma last. Sest inimlaps ei ole kui jänesepoeg, kes olude kiuste ellu jääb - kui jääb. Last tuleb aastaid toita, katta ja koolitada, enne kui ta ühiskonnas oma koha leiab. Kui laps kasvab kehvades tingimustes suuresti just seetõttu, et tema isa on kadunud kui vits vette, siis ei ole see enam kahe inimese - ema ja isa - omavaheline asi, nagu väidavad Reformierakonna poliitikud. Ei! Ühiskond peab appi tulema vähemalt seniks, kuni gastroleeriv Nipernaadi on üles leitud ja oma kohustust täitma asunud.
Riigi toetusena võiks siingi kõne alla tulla 1050 krooni kuus. Erinevalt teistest samas suunas mõtlejatest arvan, et riik peaks ajutist elatisraha maksma võrdselt kõigile üksi last kasvatavatele vanematele. Seda seni, kuni teine lapsevanem on vastutustundlikult käituma hakanud. Riigile jääks mõistagi õigus see raha rongaisalt hiljem sisse kasseerida ja tollele kohustus maksta last kasvatanud emale tagantjärele kinni saamata jäänud elatisraha vahe. Sedasi leiaksid kõiksugu täiturid oma kohustustest kõrvalehoidva vanema ka kärmemalt üles.
Võib öelda, et 1000 krooni kuus on sirguva noore tegelike vajaduste kõrval pisku. Kui aga riik ja omavalitsused leiaksid võimalusi toetada puudust kannatava lapse lasteaias käimist, huviharidust ja ühistranspordi kasutamist, oleks seda piskut juba rohkem. Sotsiaalpoliitika esmaülesanne ongi lähtuda laste ja noorte vajadustest. Seda tuleb teha juba täna, sest muidu meil homset ei olegi.
 |
Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm
