|
Ernest Hemingway romaanide lavaleseadmise kohta on autoriteedid rääkinud, et see on suhteliselt tänamatu töö.
Esiplaanil Erni Kask Jake Barnesi osas, taamal värvikas galerii pidutsevatest tegelastest. Foto: Rakvere Teater.
Hemingway loodud stiil ja tekstitähendus jätab ju nn jäämäest nähtavale vaid ülemise ühe kümnendiku. Ja kuigi tema teostes on dialoogi piisavalt, siis laval ei kõla see ikkagi nii, nagu raamatusse süvenedes ja ennast teksti löövast lühidusest lummata lastes. Kirjeldusi ju eriti pole.
Viimati mängiti siinmail tema romaani ainetel tehtud lavastust „Kellele lüüakse hingekella" Vene Teatri esituses ning kriitikud suhtusid sellesse kerge õlakehitusega.
Oma asi ajada
Igatahes Jaanika Juhansoni lavastuse „Ja päike tõuseb" puhul pole õlgu vaja kehitada. See liigutus näitab ju ükskõiksust. Aga ükskõikseks see etendus nüüd vaevalt jätab.
Kõigepealt - oma lavastusele eelnenud intervjuus arvas Juhanson, et võib-olla ei leia Hemingway kui omanäolise stilisti kummardajad tema lavastusest seda õiget Hem´i üles, sest ta on klassiku romaani „Ja päike tõuseb" kasutanud n-ö algtekstina. Nii ongi - ta on ise etenduse kavalehele märkinud: „Sisuliselt võiks Pariis olla Tartu või Tallinn." Seega - elupõletamise trendid on globaliseerunud, ühtmoodi segi võid ennast kammida maailma suurlinnas või Euroopa piiririigis. Ja ilmavalu põdemise sümptomid on sarnased nii Montparnasse'il kui ka Pärnu maanteel.
Jaanika Juhanson on teinud oma lavastuse tühjusest. Sellest, mis tabamatu valuna jõuab varem või hiljem iga inimese sisse, kui ta püüab mõtestada oma senist elu ja vaatab umbusuga tulevikku - mis edasi saab? Ei, selleks ei pea olema kirjanik või kunstnik või muu boheemlasringkonna esindaja. Arvan, et täpselt samasuguse ärevusega kaaluvad oma saatust ka äriinimesed, ametnikud jt. Kurbus ja äng kummitavad kõiki.
Tühjuse peletamiseks on romaani järgi võimalus petta ennast permanentse peoga. Hea näide tegelastest - missis Braddocksi (Helgi Annast) pidu, kuni naine surnult kokku vajub. Ta „tantsiski ennast tükkideks", nii nagu ta sooviski.
Armastus võiks ju olla ainuke väljapääs tühjusest, kuid teatud meditsiinilistel põhjustel on see peategelaste Jake´i (Erni Kask) ja Bretti (Silja Miks) vahel välistatud. Kuigi kõik hingelised osised on seal olemas, aga seda enam see lugu traagilisi mõõtmeid omandab.
Sümbolilt sümbolile
Jaanika Juhanson pole tavalise näitlejateatri lavastaja ning temaga töötada on vana kooli näitlejatel ilmselt üsna raske. Aga võib-olla hoopis huvitav? Kust mina tean...
Ta loob kildudest terviku, jättes samas näitlejale vähe ruumi läbielamiskunstiks. Aga tema kildudest sünnib üks kiht, siis peale veel teine, ja neid kihte võib kokku tekkida veel mitu. Publik on ju erinev - kogemus ja mälu vastavalt oma elatud elule. Juhanson proovib julgelt tänapäevaseid vahelükkeid - kas või mõnes laulus või slängikasutuses - ja see ei sega, pigem toob Pariisi ja Hispaania meile lähemale.
Juhanson tahab, et kogu laval toimuv oleks Jake´i meenutuste taassünd, noormehe teadvuses elustuvad katked. Siit tuleb ka suhe ühte või teise stseeni - miski pole objektiivne, midagi on melodramaatilist ja kitshilikku. Nii, nagu on mälu sügavalt subjektiivne ja lahterdav, nii on ka laval. Mis ühe jaoks on jama, mõjub teisele elukäiku näitava teeviidana. Ja ennäe - melodraama ja kitsh muutuvad sügavalt hinge minevaks kujundiks, töötades oma lühikestel hetkedel suurema ja traagilise pildi osana.
Tegelikult ei saa ka näitlejate tööd selles lavastuses kuidagi lavastaja poolt pealesurutult piiratuks tunnistada. Ansambel on ju vägev - Rakvere nooremad lavajõud saavad koos teha midagi teistmoodi ja see võis neile huvitav ja intrigeeriv olla. Kujuta ette, sa valmistad ette ühe n-ö killu ja siis paneb lavastaja selle hoopis teise konteksti. Jääb üle vaid õhku ahmida või lavastajaga väga rahul olla.
Taolist lavastust ei saakski vist teha, kui poleks stseeni taga meeskonda, kes lavastajat toetaks. Nagu on praegu liikumisjuht Einar Lints, kunstnikud Mihkel Ehala ja Liisa Soolepp ja muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Lõpuks. Üks Rakvere tihe teatrikülastaja ütles, et äkki saame kunagi uhked olla, et kuulus lavastaja Jaanika Juhanson just Rakveres alustas. Aga minu pärast võiks ta koos oma kuulsusega siia jäädagi.
 |
Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm