Jootraha – kui palju ja millal?

jootraha

Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clintoni kohta ringleb jutt, et Albioni linnakese restoranis einestades ei jätnud ta ettekandjale jootraha. Selline käitumine tõi kaasa üleriigilise skandaali, proua Clintonile saadeti ähvarduskirju, ettekandjale rahakaarte.

Anu Viita-Neuhaus

Teoreetikud ütlevad jootrahast rääkides, et sõnad on hea, jootraha aga tõhus. Praktikud imestavad, miks jootraha antakse teenindajatele valikuliselt. Miks ei anta tippi prilli- või pirukapoodnikule? Turvamehele? Koristajale? Kas, kellele, mis puhul ja kui palju eestlane tippi maksab?

Jootraha anna tunde järgi

Rakveres tegutseva Art Cafe ettekandjad Ott ja Andrit nendivad, et nemad ise maksavad teenindajale jootraha, kui teenindus ja toit on suurepärased. Ettekandjana on Andrit töötanud 3 kuud, tema kaastöötaja Ott on pikaajalise kogemusega ettekandja, kes on teenindaja olnud 7 aastat.

Andriti igapäevane teenindamise kogemus kinnitab, et eestlane jätab jootraha küll, kui kõik teenindusprotsessid ja selle osad on täidetud. „Kõik oleneb kliendist ja tema harjumustest,” ütles ta. ”Klient jätab jootraha kvaliteetse ja hea teeninduse eest. Ma pean leidma kliendiga kontakti.”

Ott nentis, et eestlased ei ole väga altid jootraha jagama. “Hea teenindus, maitsev toit, siis nad üldjuhul annavad.”

Ettekandjad ütlesid, et oleks kena, kui jootraha antaks siis, kui neile toit ja teenindus tõepoolest meelepärased olid. “Lisaks siis, kui klient näeb ja tunnetab, et teenindaja püüab väga talle meelepärane olla ja kõik jõuab õigeaegselt lauda,” lisas Andrit.

Kui suur jootraha olla võiks? Ott: “10 protsenti arvest.“ Andrit: “Tunde järgi.”

Klient on väärtuslik ka ilma tipita

Pizzakoju.ee taksojuhina sõidutab toidu uksest ukseni tudeng Martin. Pitsapoiss kinnitas, et tippi saab kogu aeg. „Kolmest tellijast kaks jagavad raha mõnuga, sentide lõpud on nagunii minule,“ mainis ta.

Martin on seda meelt, et paanitseda pole vaja, kui tippi ei anta. „Kui ei anna üks klient, siis teeb seda mõni teine. Minu tugevus ja võlu seisneb kiiruses, mis on näljase inimene jaoks tähtis. Vähem tähtis pole ka minu enda suhtumine – olen rõõmus ja viisakas.“

Tudengist teenindaja tõdes, et ise ta jootraha ei maksa. Küll aga rääkis ta tipiloo seoses oma tööga: „Ükskord tuli tellimus, kui söögikoht lõpetas juba oma tööpäeva. Palusin siis kokka, et ta teeks pitsa valmis. Kopsaka jootraha sai ta tookord küll.“

Jootraha suuruse kohta ütles Martin, et seda pole kunagi vähe. „Iga raha on raha. Olen saanud 50eurose arve puhul lisaks 20 eurot. Olen ka 80 euro eest petta saanud ja selle pidin tookord ise kinni maksma. Sellistel puhkudel sõbrad rõõmustavad, et saavad palju pitsat süüa,“ muigas ta.

Hillary Clintoni ja teenindaja lugu on saanud legendiks. Nagu ka see, et solvunud ettekandja midagi kliendi joogi või söögi sisse organiseerib. Pole teada, kas tookord midagi sellist juhtus, kuid Ameerikas on ilmselt kõik võimalik! Eesti söögikohtades võib süda rahul olla, sest teenindaja ei käitu kunagi niimoodi – põhjusel, et klienti saab petta vaid üks kord ja kuna meid, kliente, on siin nii vähe, siis on iga meist väärtus.

___________________________________

Kas jootraha tuleb tingimata anda?

Milline on teenindamiskogemus, mis väärib jootraha?

KlienditeenindusKeskuse superviisor Piret Bärg:

Vastus on peidus sõnas eneses. Jootraha, inglise keeles tip, tähendab kingitust oodatust parema teeninduse eest. Kingituse jagamist ei saa kunagi kohustuseks teha. See on kliendi vaba tahe tänada teenindajat.

Kui palju peaks klient jootraha jätma?

Jootraha ehk kingituse suurus sõltub suuresti selle jagaja heldusest ja võimalustest. Üldlevinud suurusnumbriks Euroopa majandusruumis on aga kujunenud 5-10 protsenti teenuse summast.

Kuidas anda jootraha?

Kindlasti ei ole viisakas teenindajal endal tagasiantava raha arvelt jootraha võtta. Kas ja kui palju jootrahaks jätta, seda otsustab ikka klient ise. Toitlustusasutuses on lihtne jätta teenustasu koos jootrahaga lauale. Mugav on panna jootraha ka kassa juures olevasse jootrahatopsi. Kui meil on kaasas suurem kupüür kui maksmiseks vaja, siis saame teenindajale öelda, millise summa soovime lisaks maksta. Näites on arve 13,80 eurot, kaasas on aga 20eurone. Siis saab teenindajale öelda, et soovite teenustasu ümardada 15 euroni. Lisaks saab öelda, kellele soovite jätta jootraha. Restoranis on täiesti tavaline öelda, et osa jootrahast soovite jätta kokale.

_________________________________

Jootraha andmine maailmas

Pole levinud

Skandinaaviamaad: jootraha jätmine pole kombeks.

Eesti : jootraha andmine pole reegel, kuid mõnes pubis ja kohvikus on olemas anum, kus  peal silt “TIP” – võimalik, et see toimib!

Türgi: raha võib pakkuda nii kotikandjale kui ka ettekandjale. Kui pakutud raha vastu ei võeta, on tegemist kohaliku kombega. Levinud on tänada väikese kingitusega, näiteks sigariga.

Tai: jootraha andmine pole väga levinud, välja arvatud kallid ja luksuslikud hotellid.

Riigid, kus jootrahaks kulub mõni euro

Itaalia: restoranides ei ole jootraha jätmine kohustuslik. Arvet tasub aga uurida küll: kui arvel on eraldi märge coperto, siis on sobiv tippi jätta üksikute eurodena, tänades leiva eest.

Hispaania ja Portugal: jootrahakommet ei ole, kuid iga ettekandja tunneb rahatähe üle heameelt. Kui juba anda, olgu raha paberist, sest sentide jätmine mõjub solvavalt.

Prantsusmaa: soovitatav on jätta jootraha märkamatult taldriku alla — muidu solvab selline käitumine ettekandjat. Mõnes söögikohas on aga juba uksel silt “Pourboire interdit” (jootraha andmine keelatud). Tähelepanelik tasub olla taksojuhtide suhtes, kes kipuvad suure hulga kohvrite korral küsima lisahinda.

Austria:  jootraha on umbes 10 protsenti arve summast. Tipp on suur osa taksojuhtide, koristajate ja teiste teenindajate sissetulekust.

Tšehhi: jootraha andmine on hea idee. Tihti arve ümardatakse, kuid taksojuhid ja kelnerid ootavad sellest hoolimata lisaraha.

Suurbritannia: tipiks jäetakse 10 protsenti arvest. Pubides avaldatakse teenindajale tänu aga hoopis natuuras –  talle ostetakse jook.

Riigid, kus jootraha antakse palju

Egiptus: tippi oodatakse igal pool ja kõige eest.

Ameerika Ühendriigid: reisides tasub jootraha jaoks eraldi eelarve teha, sest 15-20 protsenti on täiesti tavaline nähtus. Kombeks on ka n-ö ette tippida – kui soovid saada restorani sisse või paremat lauda.

Riigid, kus jootrahaga muret ei ole:

Costa Rica, Malaisia, Lõuna-Korea, Jaapan, Hiina, Araabia Ühendemiraadid, Fidži või Omaan – nendes paikades on jootrahakultuur veel avastamata.

Allikas: Hotels.com

One Comment