Ka täna huvitab inimesi oma riigi tulevik
Marko Rauman
Kadrina keskkooli abiturient
Sel aastal möödub Eesti taasiseseisvumisest kolm kümnendit. Kolmekümne aastaga on tehtud ning nähtud palju. On olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid iseseisvus on meile siiski jäänud.
Nagu öeldakse, iga algus on raske, nii oli ka taasiseseisva riigi esimene kümnend. Nüüdseks elame me riigis, mis võrreldes selle ajaga on palju edasi liikunud. Me oleme arenenud riik ning vaatamata okupatsioonile, oleme me siiski Lääne riikidele järele jõudnud. Meil on tasemel sportlased, kes näitavad teistele koha kätte ning annavad endast parima. Seda oli näha ka sel suvel, kui olümpialt tuldi tagasi kuldmedalitega. Meil on tasemel õpilased, kes paistavad silma oma nutikusega ning ka tasemel õpetajad, kes annavad endast parima, et noored saaksid tulevikus hakkama.
Kahjuks ei anna endast parimat poliitikud, kes koostöö asemel üksteist pidevalt kritiseerivad. Muidugi on see alati olnud, kuid peaksime siiski tegutsema ühise ning õilsa eesmärgi nimel ja tegelema oma probleemidega mitte teiste omadega.
Sel aastal tegin valmis oma esimese filmi „Suvi 1991“. Intervjueerisin nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil tuntud inimesi. Viimase intervjuu tegin ajakirjanik Rein Sikuga, kes rääkis, et kunagi sai erinevate liikumistega Ida-Virumaad järele tõmmatud, kuid ükski valitsus pole seda üritanud hiljem teha. Ükskõik, milline partei valitsuses on, pole see siiski õnnestunud. Ta mainis ka, et käiakse lihtsalt loosungeid hüüdmas, kuid tegelikult neid ei huvita, mis seal toimub. See on kurb tõsiasi, kuid mulle tundub, et vaikselt hakkab olukord siiski paranema. Ida-Virumaal on palju huvitavaid kohti ning võrreldes kolme kümnendi taguse ajaga, on populaarsus siiski kasvanud.
Olen elanud iseseisvas riigis küll ainult 19 aastat, kuid siiski on mul oma seosed tolle ajaga. Olen paaril korral mänginud massistseenis, mis kujutasid 1991. aasta augusti. Umbes neljandiku oma elust olen väga suurt huvi tundnud ajaloo vastu, eelkõige just eelmise sajandi sündmuste vastu. Kuulan tolleaegset muusikat ning kogun vanu esemeid. Vanematelt, vanavanematelt olen kuulnud okupatsiooniaja kohta küll vähe, kuid olen ise palju uurinud. Mõne aasta sündmusi tean väga hästi ning huvitav on mõelda, mida võisid tol ajal inimesed teha ning mõelda. Hetkel uurin küll rohkem 80 aasta taguseid sündmuseid, kuid ka laulva revolutsiooni aeg ei lähe kunagi peast.
Olen elanud küll vähe, kuid siiski tunnen vahel end vanemana kui mu vanavanemad. Kolmekümne aastaga on muutunud palju, kuid kuna tean sellest palju, siis tundub see väga lühikese ajana. Nagu öeldakse „ajalugu kordub“, proovin ma ka tulevikku näha just mineviku kaudu. Siinkohal oleks paslik öelda nagu Juhan Liiv, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.
Kolmkümmend aastat on möödas taasiseseisvumisest. Tol ajal osati seda nähtavasti hinnata küll rohkem, kuid siiski huvitab inimesi ka täna riigi tulevik. Õnnitlen tänase tähtpäeva puhul Eesti riiki ja rahvast ning soovin, et vabadus oleks igavene.
