Kaks eesti filmi

PÖFF endiselt kestab, kasutage võimalust, kuni veel saab!

Margit Adorf

Seekord tutvustan teile kahte filmi, millest mõlemat saate küll vaadata ka väljaspool PÖFF-i programmi. Need on eesti filmid, mõlemad autobiograafilised mälukildudest koonevad lood, mille peategelasteks on noored poisid, kellel isa on eiteakus ja kelle emad neid ei kasvata. Ühel on ema Rootsis, teisel Soomes. Mõlema filmi poisid kasvavad koos vanavanematega. Nii et kaks sarnast tausta, ajaperiood on samuti üsna lähestikku, nõukogudeaegne. Kumbki film ei ole pelk lastekas, täiskasvanud vaatajale sobivad mõlemad hästi.

„Vee peal“

„Vee peal“on rahulikum, mõtlikum, mõnevõrra depressiivsem kui teine täna kõneks tulev film. PÖFF-i raames on seda veel võimalik vaadata ühel seansil, 28. novembril Tartus. Kinodesse jõuab film praeguste plaanide kohaselt 1. jaanuaril. Kui nüüd ära näha ei õnnestu, siis kindlasti pange kõrva taha ja minge kinno, see on kobe kinofilm.

Režissöör Peeter Simmi nimi ei ole vast ühelegi eesti kinosõbrale võõras, samuti võib olla, et paljud on juba jõudnud lugeda Olavi Ruitlase samanimelist romaani. Ruitlane ise on oma loo ka stsenaariumiks kohendanud. Nende kahe koostöö on väga hästi sujunud ja see paistab ka kinolinalt välja.

Peategelane Andres (Rasmus Ermel) on teismeikka jõudev noormees. Filmi tegevustik toimub paari aasta vältel, alates tasapisi talvel ja saades suurema hoo sisse suvel, mil leiavad aset põhilised seiklused. Näeme värvikat provintsiaguli seltskonda, Andrese lähemaid naabreid, kes on põhiliselt joodikud ja pensionärid või mõlemat korraga. Poisisse suhtuvad nad siiski kõik omamoodi hoolitsusega.

Teiste tegelaste seas joonistuvad Andrese elus teravamalt välja Kolla (Aarne Soro) ja Valter (Marko Matvere). Kolla on invaliid, ilmselt mingi vaimse probleemi tõttu. Tema on põhiline, kellega koos Andres kalal käib, et saaks maa pealt ära, elu eest putku. Kolla kuulab ja on niipalju toeks kui oskab. Ja Andres omakorda talle.

Valter aga on kõva mees, tugeva iseloomuga joodik, kes peksab küll oma naist, kuid kes samas on Andrese jaoks teiseks usaldusisikuks ja poisile otsekui puuduva isa eest. Valter õpetab talle neid asju, mida vanaisa (Kalju Orro) ei õpeta üldse või teeb täiesti valesti. Matvere mängib Valteri hästi soojaks ja südamlikuks, väga hea rollisooritus, ainuüksi tema pärast tasub seda filmi vaadata.

Vanaisa on tegelikult selle loo kõige karmim mees, peksab poisile mõistust pähe ja hädaldab pidevalt, kuidas justnimelt poiss on tema tõbedes süüdi. Vanaema (Maria Klenskaja) vaatab seda kõike sekkumata pealt.

Tegelaste galerii on kirju, Matveret küll kiitsin eraldi, aga ega tema kõrval ei ole küll ka ükski teine näitleja sugugi kehvem, Valteri tegelaskuju lihtsalt on üks eredamaid ja südamesseminevamaid. Eraldi aga tahaksin kiita naabrinaiste (Hilje Murel, Liisa Aibel, Anne Reemann) kujutamist ja nende omavahelist kaklusstseeni. See on kindlasti üks koht, mille juures saate korralikult naerda.

Üldiselt on film pigem nukrameelne. Väga eluline ja mitte sugugi lootusetu, kuid siiski kurbliku alatooniga. Linateose kiituseks tuleb aga öelda, et see ei veni sugugi, sündmused on kaasahaaravad ja erinevad tegelased hästi välja joonistatud. Ka pisemad karakterid, kes vaid mõne korra ekraanilt läbi vilksatavad, näiteks Guido Kanguri kehastatud Hiirekõrv.

„Hüvasti, NSVL!“

„Hüvasti, NSVL!“ on hoopis teises tonaalsuses. See on hoogne, lustlik, kaleidoskoopiline ja kohati unenäoliselt jabur, aga kõik on siiski ühe poisi mälestused ja film ei muutu mingiks ulmeliseks farsiks. Piiripealne on see mõnes stseenis aga küll. Samas, eks selline see nõukaelu kohati oligi, nii veider, et kui filmi panna, siis keegi ei usugi.

Siin on peategelaseks poiss nimega Johannes (Niklas Kouzmitšev) ja tema elu jälgitakse läbi mitmete aastate, alates sünnist. Isa on poisil teadmata, seega saab tema isanimeks märgitud Lenin.

Poisil on ema (Nika Savolainen) küll olemas ja suhtleb temaga, kuid alguses on ta suurema osa ajast ära Tallinnas ja hiljem Soomes. Poiss kasvab koos vanavanematega (Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja), kes on kohati ülehoolitsevad, aga kindlasti mitte vägivaldsed.

Veidraid mälestusi tekitab poisis Sillamäe linn, mida filmis märgitakse nimega Leningrad 3, kuid lokatsioonina tunneb kohalik vaataja siiski kergesti ära Sillamäe. Seal mööduvad poisi varasemad aastad.

Edasi kolib pere linna, ema ühiselamusse. Seniks-kuniks. Johannese ema on üsna pöörane tegelane, küll on tal iga kord külas käies uus peigmees, aga lisaks sellele on ta ka mässumeelne ja see lõpuks maksabki perele ka ühikakoha.

Saatuse veidrate käikude kaudu saab pere taas kokku tolle tüdruku vanematega, keda kohati sünnitusmajas, kui Johannes sündis. Nüüd algab uutmoodi kommuunielu ja Johannes kogeb ka esimest armumist.

Kõige selle taustal on kujutatud toonast eluolu, veidike NSVL-i lagunemist, kuid esikohal ei ole sugugi poliitilised sündmused, vaid tegemist on siiski ühe poisi kasvamise looga.

Olgu öeldud, et eesti keelt kuuleb filmis üsna vähe, see on peamiselt soome-vene segakeeles. Tegemist on ingerisoome perega ja tegelased räägivad omavahel läbisegi nii soome kui vene keeles. Ja seda tasub eriti kiita, sest minu meelest kukub see neil superhästi välja. Ei ole sugugi puine ega jäta muljet, et tegelikult näitlejad selles keeles igapäevaselt ei räägi. Tekst voolab väga ladusalt ja loomulikult.

Kaljuste ja Oja moodustavad omavahel väga hea sünergiaga duo ja toovad filmi sümpaatset emotsiooni. Ka siin on tegelasi väga palju ja nad moodustavad kirju galerii, kellest igaüks vääriks omaette pisikest aplausi.

Kokkuvõttes on see film niisugune, et isegi kui ma teile terve stsenaariumi jagu sündmusi ümber jutustaksin, siis see ei annaks mitte mingit teadmist selle kohta, missuguse linateosega tegelikult tegu. See film on puhas emotsioon, mida peate omal nahal kogema. Mitte mingi seisundifilm, pigem nagu käik lõbustusparki. Ühele meeldib üks atraktsioon, teisele teine, aga lõpuks saab igaüks sealt toreda elamuse. Killustatud, kuid terviklik.

PÖFF-i raames saate seda filmi vaadata ka veebikino kaudu kino.poff.ee lehel, kuid lisaks festivalile tuleb film kohe ka kinolevisse, seega näiteks Rakvere teatrikinos on seda võimalik vaadata alates reedest. Ärge maha magage!

Filmi „Vee peal“ peategelane Andres (Rasmus Ermel) koos sõbra Kollaga (Aarne Soro) vee peal, kus elu neid kätte ei saa. Foto: Liisbet Valdoja