Külmad kaalutlused ehk pisar matemaatikaeksamil

film

“Polaarpoiss” on uus eesti noortefilm, mille temaatika on küllaltki huvitav, kuid mille kunstiline väljendusjõud jääb tagasihoidlikuks. Mängufilmi näeb Rakvere kinos alates 15. maist.

 

Tõnu Lilleorg

Film on üsna sarnane pooleteise aasta eest kinodesse jõudnud “Nullpunktiga”, kus samuti peategelaseks pisut introvertne noormees, kes satub eliitkoolis õppides loomingulise eneseteostuse ja halva reputatsiooni pärast muredesse. Teda aitab aga linalakast neiu ning seda kõike raamib peatne keskkooli lõpetamine. Sarnane on isegi keskseks visuaalseks motiiviks olev jooksmine ja dramaturgiline pöördepunkt, kus peategelane alustab teistmoodi tegutsemist. Kui “Nullpunktis” toimub pööre kõrgelt korrusmaja aknast öisele linnale pilgu heitmisest, siis “polaarpoiss” (Roland Laos) teeb endast palati peegli ees selfi.

Pildistamishuviline Mattias, filmi nimitegelane, loodab minna pärast keskkooli Berliini fotograafiat õppima, kuid paraku ei läbi fotokooli varakevadist eelvooru. Ta saab siiski võimaluse oma sisseastumisfotosid parandada ja tagasi kodumaale jõudnud, otsustab veidi lahtisema pilguga ringi vaadata, et paremaid pilte teha. Nii tutvub ta Hannaga (Jaanika Arum), kelle jaoks pole probleemiks trammis järgmisesse peatusesse jõudmiseni aja venitamiseks piletikontrolli suudelda, et siis jalgadele valu anda.

Omaette liini moodustavad filmis need sündmused, mida näeme, kui Mattias satub vaimuhaiglasse. See on üles võetud Porkuni mõisas ning asutuse interjöör on visuaalselt väga atraktiivne, võib lausa võrrelda viie aasta taguse filmiga “Sucker Punch”, mille olustik oli samuti jaburalt naturalistlik. Selles tegevuspaigas teevad head rollid Jaan Rekkor ja Mirtel Pohla. Viimane mängib peaõde nii õnnestunult, et tuleb meelde Ivo Linna laul “Valges kitlis näitsik”, kus patsient saab küll abi radikuliidi osas, kuid kaotab leevendust toonud medõe võludega kohtudes hingerahu.

Film keskendub liigselt peategelase välisele vaatlusele ja ei anna suurt aimu sellest, mis toimub tema sees ja ümber. Näha stseenist stseeni teda mõtliku ja äraseletatud näoga millegi kallal nokitsemas muutub kohati tüütuks. Jääb mulje, et kogu tegevus toimub külmas ja lohutus maailmas, milles Mattias paistab silma justkui veel sellega, et tema suudab tunda ja mõelda rohkem kui teised.

Selles kontekstis jääb Hanna põnev tegelaskuju, keda andekas näitlejatar Jaanika Arum talle omase pühendumisega mängib, ilma piisava suhtlemispeegelduseta. Mattiasele on väga armas maailma läbi fotoaparaadi objektiivi vaadata. Ta saab küll Hannaga suheldes paremad fotod, kuid tema osalus käivitunud sündmustes jääb tehnitsistlikuks. Film ei heida piisavat valgust Mattiase sisemisele heitlusele, mille olemasolule välised sündmused viitavad. Kui pea ainus kindel tunnusmärk selle heitluse kohta on üks pisar matemaatikaeksamil, siis tahaks ikka rohkem näha küll. Palju on Mattiases külma kaalutlemist?

Samas võib selline distantseeritus olla filmitegijate eesmärk, et tuua esile tänasele kahekümneste põlvkonnale omistatud eelkõige isiklikule eesmärgile pühendumist. Sellele viitab ka filmi reklaamlause „Mis on unistuste hind?” Polaarpoiss” on siiski film, mis võib panna paljusid kaasa mõtlema – ja miks mitte just keskkoolinoori, kellele filmi tegelased võiksid oma pürgimustes lähedased olla.

Hetk mererannal, kui Jaanika Arumi mängitud Hanna püüab mõista Roland Laose kehastatud Mattiast. Foto: kaader filmist