Mis oleks, kui võtaks kitsed? Ja lambad?

Miks mitte. Aga enne tuleks järele mõelda, mis eesmärgiga loomasid pidama soovitakse hakata ning teha endale selgeks, millised eeldused ühel või teisel juhul olema peaks ja millised on kitsede-lammaste vajadused.

Liisi Kanna

Eelmisel nädalal toimus Sõmeru keskusehoones Maaelufestivali eelüritus, kus Haljala vallas asuva Mäehansu talu perenaine, kitse- ja lambakasvataja ning kitsekasvatuskonsulent Marge Salumäe andis nõu loomade pidamisega seotud teemadel.

Alustavale kitse- või lambakasvatajale mõeldud koosviibimisel vaadati põgusalt, milliseid saaduseid need loomad annavad ja mis on kasumlik. Marge Salumäe rääkis, et nii kitsed kui lambad annavad villa, liha ja ka piima – nimelt on Eestis olemas ka piimalambad.

Enda kogemuse näitel nentis ta, et lammaste puhul toob kasumit ikkagi liha müük. „Kuigi ma olen lammaste villa nii palju arendanud, on see ikkagi puhas hobi,“ sõnas Salumäe, lisades, et kitsede puhul on jällegi vastupidi – liha ei ole üldse see, mis müüks, kuigi tegu on hea lihaga.

Hobipidamine

Mitte kõik ei taha aga kitsi-lambaid kasumi teenimise eesmärgil. Päris lemmikloomaks konsulent neid võtta siiski ei soovitanud. „Kits või lammas lemmikloomana on üsna töömahukas ja kulukas,“ hoiatas Salumäe, selgitades, et tarvis on lauta, peab ehitama kopli, muretsema talvesööda jne.

Sageli soovitakse siiski võtta paar-kolm lammast või kitse kindla eesmärgiga, olgu selleks siis enese tarbeks piima ja villa saamine või maastikuhooldus. Salumäe rääkis, et kuna mõlemad on väikemäletsejad, saab neid üsna ühtemoodi pidada. „Minul näiteks on ühes karjas, ühes laudas 120 lammast ja 40 kitse,“ märkis loomakasvataja.

Kummagi puhul ei soovitanud konsulent aga võtta vaid ühte looma. „Kits ja lammas on mõlemad karjaloomad ja ühekaupa pidades hakkab see talle tervise peale. Ta otsib oma karja ja moodustab selle vabalt valitud käepärastest olenditest. Ja kui tal mitte kedagi teist ei ole võtta, siis oled sina tema kari,“ selgitas Salumäe, lisades, et see võib üsna tüütuks osutuda.

Ka soovitas konsulent jätta kitsed karjas vähemusse. „Soovitan võtta ühe kitse kohta vähemalt kolm-neli lammast, sest kits on niivõrd palju liikuvam ja aktiivsem. Mul näiteks olid väga suured käitumuslikud probleemid – kitsed terroriseerisid lambaid. Probleem lahenes, kui jõuvahekord jäi 5/1,“ tõi Salumäe näite.

Kui läheb lamba või kitse ostuks, siis tuleb kaaluda, kui kallis loom valida, sest nende hinnad varieeruvad paarikümnest eurost paari tuhande euroni. Konsulent ei soovite hobipidajal väga kallist kitse või lammast osta, aga ka mitte kõige odavamat.

„Miks ma ei soovita 20 eurost looma võtta – sel on mingi põhjus, miks ta nii odav on, tavaliselt on siis mingi viga küljes,“ sõnas Salumäe, lisades, et näiteks võib loom mitte tiinestuda või piima anda. Korraliku looma hind võiks alata vähemalt 50–80 eurost.

Õige sööt

Igal juhul tuleks esmalt arvestada sellega, et loomade pidamiseks on tarvis piisavalt maad – kolme-nelja lamba pidamiseks peaks olema umbes hektar maad. „Eesti oludes meil on ikkagi ekstensiivne lamba- ja kitsepidamine – nad söövad ise rohtu. Meie oludes ma ei kujuta ette neile suvesööda etteostmist,“ rääkis loomakasvataja.

Küll aga soovitas Salumäe talvesööt just sisse osta, mitte ise heina teha. „Meiegi ostame jätkuvalt siloteenuse sisse. Ei ole mõtet endale kogu seda tehnikat muretseda. Mõnekümne loomaga on tunduvalt odavam osta sööt sisse, kui hakata ise seda tegema. Need masinad ei ole üldsegi mitte odavad,“ selgitas ta.

Üksi heinast söödaks aga üldjuhul ei piisa. „Pool kogusest peaks olema rohusööt, aga ülejäänud võiks olla midagi muud. Oleneb, mis su eesmärk on. Kui eesmärk on saada liiter piima päevas, siis on heinast küll. Aga kui tahaksid mõnikord juustu ka teha, siis võiks hakata mõtlema väikese viljaampsu juurde andmisele. Ja jõusööt on väga hea asi. Näiteks lüpsi ajal kasvõi pihutäie jõusööda loomale sisse söötmine annab järgmisel päeval tuntava portsu piima juurde,“ andis Salumäe nõu.

Soojemast ajast rääkides nentis konsulent, et sageli öeldakse – kits elab võsas ja saab sealt söönuks. „Söönuks tõepoolest saab, et oma nahk soojana hoida, aga ta ei lüpsa seal võsas käies. Samas kui polegi rohkem tarvis kui kohvipiima, siis milles küsimus, las ta olla võsas,“ arutles ta.

Nii lambale kui kitsele tuleks tegelikult anda ka mineraalaineid. „Eriti kui me räägime villast. Varasematel aastatel ma väga ei rõhunud mineraalainetele ja siis võis näha, kuidas villa kiud oli jõnksuline – loom oli vahepeal olnud mineraalaine puuduses,“ jagas Salumäe kogemust.

„Loomal võib selle põhjal kõik ära öelda, kas karv läigib või mitte. Kui karv ei läigi, on loomal midagi puudu,“ jätkas ta. Väikeste karjade puhul, eriti kui seal kasvavad lambad ja kitsed koos, soovitas Salumäe vatsamineraale, mis pannakse boolidena looma vatsa ja nii saab ta pikema aja vältel vajalikud ained kätte.

Puhas vesi

Loomakasvataja rõhutas ka, et kitsedel ja lammastel peab olema ees puhas vesi. „Puhas vesi on see, mida sa ka ise jooks,“ sõnas ta. Lisaks tuleb jälgida, et vesi veenõusse liiga kauaks seisma ei jääks. „Suvel päikese käes tuleb paari päevaga vette vetikas sisse ja kui vetikas on sees, siis loom ei joo. Vetikas eraldab toksiini. Loom ei ole loll, ta ei joo toksiini sisaldusega vett,“ selgitas Salumäe.

Juua tuleks loomale anda ka talvel, hoolimata sellest, et lumi on maas ja kitsed-lambad lume söömisega hakkama saavad. „Nad saavad lund süües piisavalt vedelikku, et hoida ennast elus, aga see tähendab tunduvalt suuremat energiavajadust. Lumi on ju külm ja loom peab selle suus sulatama ning teeb seda enda keha energia arvelt. Ta peab sellevõrra saama energiarikkamat toitu,“ rääkis Salumäe.

Kokkuvõtteks sõnas Marge Salumäe, et loomapidamine on üks väga väärt mõte, aga see tasub enne hoolikalt läbi mõelda. Lisaks maksab enne paberi peal läbi arvutada kõik tulud ja kulud. Paha ei tee ka pidada nõu loomakasvatuskonsulendiga. Konsulenditeenus on meil Eestis lihtsasti kättesaadav (lisainfot leiad www.pikk.ee/konsulendid) ja 90 protsendi ulatuses toetatav.

Mäehansu talus üks elanikest. Kokku on sealses karjas 120 lammast ja 40 kitse.

Foto: erakogu