„Nagu peeglis“ otsib paradiisi

Täna esietendub Rakvere Teatris Madis Kalmeti lavastatud psühholoogiline draama, mis põhineb Ingmar Bergmani filmil.

Tõnu Lilleorg

Lavastus põhineb Bergmani 1961. aasta samanimelisel filmil, mille eest sai kuulus rootslane Oscari parima võõrkeelse filmi kategoorias. Näitemängus on neli tegelast: kirjanikust isa, tema tütar ja poeg ning tütre abikaasa. Bergman ise oli viis korda ametlikult abielus ja ta oli paljukordne isa.

Madis, milline autor on Bergman?

Piisab lugeda tema mälestusteraamatut „Laterna magica“ ja me saame aru, et kogu tema looming lähtub tema enda elust. Kõik tema lood on väga isiklikult läbi tunnetatud ja jahmatavalt ausad. Lavastuses „Nagu peeglis“ on kirjanikust isa Bergmani alter ego. Ta julgeb oma tegelaste kaudu end kritiseerida.

Inimesena oli ta mõjukas, karismaatiline, teda armastati. Samas oli ta meeletult egoistlik. Ta jättis maha naisi, lapsi, perekondi. Ta läks aina ühest suhtest teise, elas pidevalt seda elu, mida loominguliselt õigeks pidas. Hilisemas elus hakkas ta selle üle väga valusalt mõtisklema.

Ka meie loos tunneb isa, kui palju on ta teistele inimestele haiget teinud. Ta pole suutnud empaatiliselt osaleda oma naiste ja laste eludes, ta on nad kõik maha jätnud.

Bergman polnud hea pereinimene?

Jah. Ehk see on loojatele ja andekatele inimestele omane, et kui sa elad n-ö tavamaailma elu, siis sa loomingulises elus nagu kaotad. Loojad on alati natuke egoistid, nad loovad teatud mõttes millegi muu arvelt.

Kui tal jälle uus armastus tekkis, kirjutas ta need kogemused lahti ja kasutas järgmises filmis. Ta oli väga hea kirjanik, sest enamuse oma filmide stsenaariumeid on ta ise kirjutanud.

Kuigi tema põlvkonnakaaslaste sõnul on see, mida ta enda kohta rääkis, eelkõige tema nägemus iseendast ja päris elus kõik ehk täpselt nii ei olnud. Samas me kõik ju natukene tõlgendame oma elu, kas siis värvikama ja kontrastsemana või veidi leebemana.

Ütlen päris ausalt, et teist nii halastamatut inimvaatlejat, kui Bergman, annab otsida. Ehk saab teda põhjamaade kirjanduses võrrelda Strindbergiga, kelle näidend „Preili Julie“ tekitas omal ajal suure vapustuse, et kuidas võib nii elu ja armastust käsitleda.

Kas Bergman on hinnatud just aususe pärast?

Mitte ainult. Igaüks meist võib oma hinge lahti rebida ja öelda, vaata, kui aus ma olen. Aga see peab omandama vormi. See, mis ta tegi lavastajana teatris ja režissöörina filmis, mida ta kirjutas, sai mõjuva kunstilise vormi. Ta sai kümneid filmi-ja teatriauhindu ning lavastas üle maailma nii draamat kui ooperit.

Me kõik kogeme elus palju asju, kuid kas me oskame sellest midagi kirjutada? Tema suutis. Ma ei usu, et minu tunded oleksid Bergmani tunnetest väiksemad või madalamad, aga ma ei saa kunagi seda kätte, mida tema suutis edasi anda ja väljendada. Selles on tema suurus.

Lavastuse peategelane hullub.

Siin pole küsimus ainult hulluksminemises. Kui me elus jääb puudu armastusest – perekonna ja lähikondsete keskel, suhetes, siis me võime kõik haigeks jääda. Ja vaimne haigus on armastuse puudumise kvintessents ning kõige suurem tagasilöök. Vanemad inimesed on ikka rääkinud: annaks ainult, et mõistus elu lõpuni selgeks jääks. See on kõige suurem Looja karistus, kui ta võtab sinult ära selge mõistuse, nii et sa ei pruugi teada, kes sa oled.

Mis ajendab tegelasi?

Ikka armastus, millest nad on elus ilma jäänud. Lõpuks tekib arusaamine, et kui nad vaid saanuksid olla koos, nagu tütar tahab, siis see perekond võiks moodustada paradiisi. Aga seda paradiisi pole, sest neil pole olnud kunagi isa. Isa on tegelenud loominguga, põgenenud perekonna ja probleemide eest.

Keda võiks lavastus kõnetada?

Ma arvan, et sellest loost saavad kõige enam need, kelle perekond on lõhki läinud, kus vanemad on lahutanud ja lapsed pidanud üksi kasvama. Inimesed, kes on elanud ilma oma turvalise kodu ja lapsepõlveta, ilma vanemate hooleta.

Mida tähendab loo pealkiri?

See on tsitaat Piiblist, Pauluse I kirjast korintlastele, kus öeldakse, et alles tõelise Jumala ees me näeme end sama selgelt nagu peeglis. Muidu on pilt tuhm ja eksitav.

Loos on ka taevane tasand?

Jah, tütar kogeb seda ja siis me saame näha, kas tema kogemus n-ö tõelisest headusest ja armastusest on õige või vale.

Kas teised tegelased oskavad seostuda tütre kogemustega?

Nad on nii või teisiti seotud, sest nad on üks perekond. Küsimus on ka selles, et me kõik oleme lõhestunud hinged. Ja kuidas need lõhestunud hinged üritavad leida teiste inimestega kooskõla, selles seisnebki elu.

Kas lavastus sobib esmatutvuseks Bergmaniga?

Jah, see on ühe perekonna lugu, kus on elulised aspektid, see pole mingi muinasjutt. Arvan, et kõik vaatajad leiavad loos kokkupuutepunkti, kus end ära tunda. See on hea kirjanduse tundemärk. Publikule võib selle lavastuse vaatamine olla avastuslik ja ehmatav elamus.

Tarvo Sõmerit te teate, sest ta mängis teie 2013. aasta lavastuses „Leegionärid“, mida ütlete trupi kohta?

Grete Jürgenson on väga sobiv näitleja peategelase Karini rolli. Ta on tundlik, habras ja samas tugev. Kui laval murdub tugev, on see valus, kui nõrk, siis etteaimatav. Märten Matsu ja Madis Mäeorg on samuti õiged näitlejad õigetes osades. Mul on trupi üle suur heameel. Nende pühendumine ja töössesuhtumine on nii positiivne ja lavastajat toetav, et mul piisab vaid pool lauset vihjata ja nad on juba selle ära teinud (naerab).

Tegite oma esimesed lavastused siin Rakvere Teatris kaheksakümnendatel. Milline lavastaja siis olite?

Olin loll ja idealistlik. Nüüd olen targem ja vähem idealistlik. Noorena tunneme kõik, et sein pole mingi takistus. Jooksed ikka peaga sinna vastu ja arvad, et jooksed sellest läbi.

Ja vahel õnnestubki läbi joosta?

Ja vahel õnnestub ka. Ilma idealismita pole võimalik teatrit teha.

Sügavused ja käänakud peresuhetes pakuvad Madis Kalmetile inspiratsiooni.

Foto: Helen Solovjev

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga