„Nõiad“ julgetele lastele
Oktoobrikuu lõpp toob endaga kaasa halloween’i pidustused ja see õõvatrall on tänastele lastele ju õige meeltmööda, mis? Kui ukselt uksele kommi santida ei taha, siis saab päeva tähistada näiteks kinos, kuhu täna maandub klassikaline muinasjutufilm „Nõiad“.
Margit Adorf
Muinaslugu on pärit armastatud ja väga viljaka lastekirjaniku Roald Dahli sulest, esmakordselt ilmus lugu 1983. aastal. Eesti keelde tõlgituna saab seda samuti lugeda, kirjastus Draakon ja Kuu avaldas raamatu „Nõiad“ 2006. aastal. Kellel huvi, siis seda on veebipoest võimalik ka uuena osta.
Aga räägime filmist. Kõige pisematele see ei sobi, sest esiteks ei jõua nad veel subtiitreid lugeda ja teiseks on kaasaegsed eriefektid ikka sellisel tasemel, et nõidade näo moondumine ja hirmsad kihvad ning küünised võivad nõrganärvilisemal pissi püksi ehmatada, aeglasema reaktsiooniga lapsel aga ööune röövida. Nii et kinno minge juba lastega, kes juba kooliealised ja vähemalt teise klassi jõudnud.
Film on eelkõige siiski lastekas, kus on põimunud tavafilm ja animatsioon. Siiski on linateost kindlasti huvitav vaadata ka last saatval täiskasvanul, sest vanaema (Octavia Spencer) on vägagi muhe ja õpetlik ning tema elutarkused võivad kõnetada suuri rohkem kui väikeseid.
Lisaks on siin vaataja ette toodud ajastutruu kunstnikutöö, linaloo tegevustik viib meid 1960. aastaisse ja täiskasvanu saab kasvõi lihtsalt nautida seda võlu, kuidas film on visuaalselt serveeritud.
Lugu jutustab minategelasest poiss. Alguses on ta (Jahzir Bruno) ka ise ekraanil, kuid filmi teises pooles on ta paraku hiireks moondatud ja nagu Roald Dahli lugude puhul ikka, siis päris õnnelikku lõppu, kus kõik saab tagasi endiseks, ei saabugi. Hiireks poiss muutub ja hiireks ka jääb.
Asi on nii, et nõiad ümbritsevad meid igal pool ja vanaema ning poiss üritavad nende eest pakku minna. Kahjuks satuvad nad aga otse nõidade kokkutulekule ja nagu arvata võibki, siis ootab neid ees hulk sekeldusi. Nii palju õnnelikkust selles loos on küll, et kokkutulekule saabunud kurjade nõidade hirmsad plaanid saavad luhta aetud.
Režissööriks on vanameister Robert Zemeckis, keda publik teab näiteks filmide „Tagasi tulevikku“, „Forrest Gump“ ja „Polaarekspress“ kaudu. Filme on tal muidugi terve rodu, kõik oma headuselt tugevalt üle keskmise. Robert Zemeckise enda loomingus jääb see film kuskile keskmisele pulgale – halb kindlasti ei ole, aga Gumpi ei ületa.
Paraku jääb „Nõiad“ siiski pisut igavaks. Poissi mängiv poiss ei kanna oma rolli hästi välja ja kui nõidade verdtarretav näoväänamine välja arvata, siis jääb ka animatsiooni osas vajaka, hiired panevad pigem õlgu kehitama.
Aga, sellegipoolest on „Nõiad“ praeguses kinokavas vaatamistväärt film, sest see on lopsakas ja hoogne. Kuna lugu ise on juba varasemast tuttav, siis see võibki olla suurimaks komistuskiviks – üllatusi ei tasu eriti oodata.
Esmakordselt tehti Roald Dahli „Nõidadest“ filmiversioon 1990. aastal ning ilmselt on praegustest lapsevanematest suur osa ka enda lapsepõlves sama lugu filmiversioonis näinud. Selles mõttes on kindlasti huvitav võrdlusmoment.
Ahjaa, Anne Hathaway! Tema kehastab siin filmis kõige kurjemat nõida, seda, kes teisi kamandab. Ja uskuge mind, tema on sellesse rolli justkui valatud. Ta on kohe nii õelust täis, et te ei kahtle hetkekski, et ta tegelikult äkki ei ole mingi kuri deemon. Nii et Hathaway teenib filmile kõrgeimad punktid.
Vanaema ja poiss. Foto: pressimaterjalid
