Nõretavromantiline, aga väga ilus

Peategelane Kya Clark (Daisy Edgar-Jones). Foto: Pressimaterjalid

„Kus laulavad langustid“ on film kindlale inimgrupile – romantikutele, kelle jaoks ei ole ükski kook liiga magus, roosat pole iial liiga palju ja hellitus ei kõla kunagi liiga läilalt. Kes usuvad, et tõeline armastus on olemas.

Margit Adorf

Juhul kui te pole kuigivõrd romantilise meelelaadiga ja eelistate tooremaid realistlikke filme, siis see Delia Owensi samanimelise romaani ekraniseering ei ole teie jaoks. Üleüldiselt aga on publik filmi väga hästi vastu võtnud, minagi nende seas. Samas hoiatan, et eks see rohkem niisugune muinasjutuline roosamanna ole, kõik on selles filmis väga puhas ja ilus. On küll markeeritud hirmsaid asju, koduvägivalda, üksindust, surma, ahastust, kuid see kõik on vormistatud kenasse suhkruglasuuri ja jubedusi saadab sulnis romantiline meloodia ning valgus on ikka alati kuldne ja embav. Sellel filmil puuduvad nurgad, ta on üleni pehme ja nunnu.

Aga, see öeldud, siis ikkagi julgen soovitada, et on omamoodi hingeliigutav vaatamine, kui te ei jää sellesse kinni, et asi peaks ikka olema palju teravamalt kujutatud. Kinno minnes pange vaim valmis selleks, et ees ootab pehmelt poeetiline unelus, siis on kõik korras. Kui olete raamatut lugenud, siis ma usun, et filmivormistus teid häirima ei hakka. Kui te ei ole raamatut lugenud, siis võib filmile vabalt ka romaani otsa lugeda, sest seal on siiski paljutki niisugust, mida film edasi ei anna, näiteks erinevad looduskirjeldused.

Eesti keeles ilmus romaan esmakordselt 2019. aastal, kordustrükk 2022. Tõlge ilmus päris kiiresti, sest inglise keeles ilmus raamat 2018. aastal. Tegemist on täieliku hitiga, rahvusvahelise bestselleriga, mida ümbritseb ka mõningane saladuseloor. Nimelt põhineb teos osaliselt tõestisündinud lool, on sellest inspiratsiooni saanud. Kindlasti ei peaks seda võtma dokumentaalromaanina, vaid päriselust tõukunud fantaasiana.

Filmi peategelaseks on Kya Clark (Daisy Edgar-Jones), kelle eluloole padural saab vaataja kaasa elada alates Kya lapsepõlvest kuni naise surmani. Kes ei tea, siis padur on mere või suure järvega külgnev märgala, padurannik, kus on oma tõusud ja mõõnad. See on soine, vesine ala, kus suuri taimi tavaliselt ei kasva. Kya elukohas on küll ka kõrgeid puid, vesised karjamaad ja meri on veidi eemal. Igal juhul on see muinasjutuline maastik, mida saab filmis imetleda tõeliselt lummavas võtmes.

Kya peres kasvab õige mitu last, isa on vägivaldne. Riburada lahkuvad Kya juurest kõik pereliikmed ja lapseohtu tüdruk jääb sohu üksi. Ta on heidik, ei käi koolis, varjab end sotsiaaltöötajate eest. Ellu ta jääb ja hakkama saab, lõpuks kohtab ka kena noormeest Tate’ (Taylor John Smith), kellesse armub ja kes teda lugema õpetab. See õnn aga ei kesta kaua ja Kya on taas üksi. Südamevalu tuleb leevendama teinegi noormees, Chase (Harris Dickinson), kes aga nii leebeks ja toredaks enam ei osutu. Film algab selle koha pealt, kus Chase on leitud surnuna ja otsekohe on selles kahtlustatavana kinni võetud Kya. Film koosneb meenutuskildudest ajal, mil Kya on vangis ja uuritakse mõrva. Muinasjutule kohaselt on lool õnnelik lõpp.

Film portreteerib väga hästi endassesulgunud üksindust ja peategelasest on maalitud vägagi kena filigraanne portree, eriti arvestades seda, et eri vanuses Kya osatäitjaid on ju mitu. Publik saab Kya loole üdini kaasa elada, temaga koos valuleda ja igatseda, tasast rõõmu tunda. See on väga emotsionaalne film ja just tundetoonid on siin kõige olulisemal kohal. See on südamefilm.

Mõrvas süüdistatud on ka loo autorit Delia Owensit, kahtlustuse kohaselt tapsid nad abikaasaga oma elukohas Zambias salaküti. Pere sunniti Zambiast lahkuma seetõttu, et nad näisid hoolivat rohkem sealsest loodusest kui kohalikest elanikest, kellesse nad suhtusid üleolekuga. Owenseid kuulati pikalt üle ja süüdi neid lõpuks ei mõistetud.

Mingid langustid selles raamatus ega filmis muidugi ei laula, see väljend tähistab metsikut, ürgset loodust. Langustid laulavad seal, kus mets on veel mets ja loom loom, valitseb loodus, mitte inimene. Filmist nii palju loodust ei saa kui romaanist, film keskendub siiski rohkem inimeste maailmale, inimsuhetele. 

Eesti keeles on varem ilmunud ka Delia Owensi varasem hittromaan „Kalahari karje“ (2003, kirjastus Olion), mis esmakordselt ilmus 1984. aastal ja sisaldab Delia ja Mark Owensi eluloolugu. Õigupoolest ongi „Kus laulavad langustid“ Delia Owensi debüütromaan, sest ametilt on ta zooloog ja varasemad kirjatööd ei ole kuulunud ilukirjanduse valda. Delia elab praegu USA-s Põhja-Carolinas ja on oma abikaasast lahutatud. Võib arvata, et Delia Owens on Kya tegelaskujusse valanud palju iseennast.