Osteopaatia – Euroopas tuntud manuaalteraapia

osteopaat

Osteopaatia kujutab endast manuaalset ravimeetodit, mis sobib paljude erinevate terviseprobleemide raviks. Osteopaatia abil ravitakse nii ägedaid kui kroonilisigi valusid, tundetust, liigeste ja selgroolülide jäikust ja rühivigu.

Seidi Lamus-Tšistotin

Osteopaatia aluseks on 1874. aastal Ameerika sõjaväearsti ja inseneri Andrew Taylor Stilli rakendatud ravipõhimõte, mille ta nimetas osteopaatiaks (kreeka keeles osteon – luu, pathos – haigus, kannatus).

Dr Stilli järgi on inimkeha üks tervik: toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi.
Ta oli veendunud, et enamikku haigusi võib leevendada või ravida ilma medikamentideta. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ning vaba närvienergia ja kehavedelike voolu takistavate häirete korrigeerimine kehas.

Dr Still pidas paljude haigusseisundite põhjuseks tugi-liikumisaparaadi häireid. Ta avaldas osteopaatia põhitõed teoses “Osteopaatia filosoofia”, kus selgitas, et osteopaatiline kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist. Pitsitusseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada.
Ameerikast levis õpetus Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse.

Eestis on esindatud nii Inglise kui ka Prantsuse koolkond, kuid koolkonnast olulisem on enne osteopaadi poole pöördumist uurida terapeudi tausta – kas tegemist on meditsiiniharidusega inimesega või vaid kursuse läbinuga. Kuna osteopaatiaga mõjutatakse kompleksselt kogu organismi, kaasa arvatud närvisüsteem ja siseorganeid, tuleks end usaldada vastava hariduse saanud inimese hoolde.

Sünnist surmani

Rakveres Life Clinic ruumides esialgu korra kuus patsiente vastu võttev Kati Krill selgitas osteopaatia põhitõdesid, näiteks sobib teraapia igas vanuses patsientidele väikelapsest vanurini, sõltumata inimese kehakaalust või soost. „Tegelikult võiks osteopaat üle vaadata lausa vastsündinu, sest üsas olles võib ka näiteks ema kaltsiumipuudusest 2.-3. raseduskuul tekkida lapsel sellised seisundid, mis hiljem rühivigu põhjustavad.“ Laste tervis võiks üldse olla profülaktilisel jälgimisel iga kuue kuu tagant. „Ka bronhiidi või viirushaiguse läbipõdemine võib viia diafragma spasmilisuseni, mis omakorda põhjustab rühivigu, hapnikupuudust ja sellest tingitud tähelepanuhäireid lapsel.“

Osteopaatia on ka üks vähestest teraapiatest, mis saab tuge pakkuda tulevasele emale juba esimesest raseduse trimestrist. „Me saame aidata naisel leevendada kõiki rasedusega kaasnevaid vaevusi – tursetest seljavaludeni,“ rääkis Krill.

Eriti oluline on see, et patsient räägiks ka kauges minevikus juhtunud traumadest ja vigastustest, sest ka lapsepõlves juhtunu mõjutab praegust tervislikku seisundit.

Kuidas see toimib?

Pärast sissejuhatavat vestlust vaatab osteopaat patsiendi läbi, kuulates kätega, sest osteopaadi käed on ülitundlikud ja liiguvad viiel eri tasandil (nahk, vedelikud, lihaskiled ehk fastsiad, lihased ja luud). Ta kontrollib selgroo liikuvust, rühti ja keha võimalikke pingekoldeid. Läbivaatuse tulemusena koostatakse raviplaan, mille abil püütakse mõjutada probleeme nii, et organismi oma tervendamismehhanismid hakkaksid tööle.

Osteopaatilise ravi eesmärgiks on saavutada just sellele kehale just praegusel ajahetkel ja seisundis sobiv tasakaal, arvestades kõike olnut.

Ravi on lihtne ja peaaegu valutu, sest klassikalise osteopaatia puhul ei kasutata nn kiireid löögitehnikaid. Osteopaat viib protseduuri läbi nn pika hoova tehnikaga, kasutades jäseme või keha kaalu koos erinevate liigutustega.

„Näiteks ei saa laste puhul kasutada kiiret lööki abaluude vahele, sest see tõmbab kaelalihased rohkem pingesse ja probleemid hoopis süvenevad. Me teeme kiropraktikuga koostööd juhul, kui on näha, et patsiendi mure leevendamiseks on vaja teist lähenemist,“ selgitas Krill.

Profülaktiline tervendamine hoiab ära hilisemad valud. Kui valu on kannatatud juba pikka aega, tähendab see organismi appihüüdu, ja kui valust proovitakse vabaneda valuvaigistite abil, muutuvad sümptomid veelgi tõsisemateks ja probleemid sügavamateks. „Tihtilugu kirjutatakse raviks välja ka antidepressante. Kui varem oli see teraapia vastunäidustuseks, siis tänasel päeval ei saaks pooled patsiendid meile tullagi ja seetõttu pole selles osas enam piiranguid – lihtsalt terapeudi töö on raksem, kuna tegelikud probleemid on ära peidetud,“ sõnas osteopaat.

Osteopaat küsib alati igasuguste ravimite tarvitamise kohta ja võib ka muidu valusaid küsimusi esitada. Sellega tuleks arvestada. Võiks arvestada ka sellega, et osteopaat palub lahti riietuda vastuvõtul, kuni pesuni. Meeles aga pidada, et osteopaat ei diagnoosi, vaid vaatab-kuulab kätega ning annab kehale impulsi iseenda tervendamiseks ning sobiva tasakaalu leidmiseks.

Tavameditsiini abiline

Kui meie mõistes tavameditsiin ravib tablettide ja operatsioonidega, siis manuaalteraapiad on just nimelt eelmiste vältimiseks ning valuvaba elu tagamiseks. Oteopaat selgitas, et ka sundasenditest ning pikaaegsete probleemide puhul on pideva töö tulemusel võimalus hoida näiteks liigese töö täiesti normaalsena. Kindlasti peab inimesel endal ka olema tahtmist kasvõi viis minutit päevas oma tervisega tegeleda. „Probleemid tekivad aastatega ja ei saa loota, et ühe vastuvõtuga saavad need nagu imeväel lahendatud.“

Kindlasti on ka juba perearste, kes julgevad oma patsientidele soovitada manuaalteraapiaid, sest edulood on näideteks olemas. „Nii nagu mõni aeg tagasi suhtuti natuke skeptiliselt füsioteraapiasse, kuid nüüd suunatakse patsiente abi saama, võiks ka minna osteopaatiaga,“ lootis Krill.

Näidustused osteopaadi poole pöördumiseks

Lülisamba mehaaniliste funktsioonihäiretega seotud probleemid (üle 90 protsendi kõigist tugi-liikumisaparaadi probleemidest).

Kaela- ja peavalu (migreen), pearinglus, lõualiigese-, õla- ja käevalu, karpaal­kanali sündroom, meeleelundite vaevused (kuulmise, nägemise nõrgenemine).

Selja- ja roietevalu, valu rinnakus, valu südame piirkonnas, arütmia.

Jalga kiirguv valu (ishias), õndraluuvalu, puusa-, põlve- ja pöiavalu, lihase­valud, siseelundite vaevused (kõhuvalud, menstruatsioonihäired, kõhukinnisus).

(Spordi) ülekoormussündroomid – nn tennisisti ja golfimängija küünarnukk, muud samalaadsed kõõluste kinnituskohtade probleemid.

Fotol Kati Krill (erakogu)

Share This: