Piimanduses valitseb jätkuvalt väga keeruline olukord

dairycows1_custom-a815d2f9e829bef61b42ab19418e2e90af25ac8c-s900-c85-1

Piimatootjate olukord Eestis on jätkuvalt ülikeeruline, iga toodetud liitri pealt teenitakse kahjumit, mis on enam kui neljandik toorpiima omahinnast. Rakvere Piimaühistu tegevjuht Priit Putko, kes käis kohal ka põllumeeste korraldatud aktsioonil Toompeal, rääkis Kuulutajale piimatootjate probleemidest.

Liisi Kanna

Esmaspäeval korraldasid põllumehed Toompeal aktsiooni, mille käigus laoti lossi platsile kümme tuhat liitrit kodumaist piima. Iga pudel pidi meenutama ühte Eesti piimalehma, kes viimase kahe aasta jooksul piiri taha või tappmajja viidud. Selle ajaga on Eestis piimalehmi vähemaks jäänud üle kümne protsendi, mis on enam kui kümme tuhat isendit.

Aktsiooniga „(M)ärkamine!“ püüdsid piimatootjad suunata riigipeade tähelepanu jätkuvale kriitilisele olukorrale, mis sektoris valitseb. Tootjad leiavad, et käesolevat olukorda võiksid aidata leevendada erakorralised toetused, näiteks top-up-toetused „Eesti riik maksis viimati üleminekutoetusi 2013. aastal. Erakorralised toetused aitaksid väga palju leevendada olukorda ning võimaldaksid paljudel piimatootjatel jätkata oma tegevust, kuni olukord piimanduses paraneb,“ leidis Priit Putko ning lisas, et kriisi sattumine aega, mil toetused Eesti piimatootja jaoks langesid mitukümmend protsenti, muudab olukorra eriti masendavaks ja karmiks.

Piimahinnad

Eesti paikneb Euroopa keskmiste piimahindade paremusjärjestuses tagantpoolt kolmandal kohal, seljataha jäävad üksnes Läti ja Leedu. „Piima hinna vahe kolmes riigis on küll olemas, aga kui liita piimahinnale juurde toetused, mida Lätis ja Leedus võrreldes Eestiga makstakse, siis on meie piimatootja sissetuleku poolest Euroopa Liidus viimasel kohal,“ arutles Putko.

Ta lisas, et kui Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmine piimahind 2016. aasta juulis oli 255 eurot tonni eest, siis Eestis vaid 200 eurot ehk enam kui viiendiku võrra madalam. Prognoositav Eesti keskmine toorpiima kokkuostuhind tänavu septembris on umbes 230 eurot/tonn.

„Selleks, et suuta piima toota nii, et suudaks ka investeerida, laene ja liisinguid tagasi maksta, peaks piima hind tonni kohta olema vähemalt 300 eurot. Seega toodetakse praegu umbes 70 eurot kahjumit, kuid viimase kahe aasta jooksul on kahjumi suurus on olnud ka enam kui 100 eurot tonni kohta,“ kommenteeris Rakvere Piimaühistu tegevjuht.

Seejuures tõi Putko välja tõsiasja, et kui eelmisel aastal oli võimalik piimatootmisest tekkivat kahjumit kompenseerida rekordilise viljasaagi arvelt, siis tänavu toodavad ka teravili ja raps kahjumit.

Putko nentis, et tulevikule mõeldes tekitab küsimusi, kui palju ja kui kauaks peaks piimahind üle 300 euro tonni eest kerkima, et viimase kahe aasta jooksul tekkinud kahjumit tasa teenida. Hetkel ei ole toorpiima kokkuostuhind jõudnud omahinna tasemelegi, mis tähendab, et teenitav kahjum akumuleerib iga päevaga, rääkimata jooksvalt kasumisse jõudmisest.

Tema sõnul on Eesti piimatootjad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide piimatootjatega võrreldes kehvemal positsioonil ning konkureerimine nendega üha keerulisem. „Me saame ühtesid madalamaid pindalatoetusi Euroopas, täiendavaid toetusi makstakse riigi poolt väga väikses mahus ja toorpiima kokkuostuhind on tagantpoolt kolmas,“ sedastas Putko.

Vaadates aga piimatoodangut lehma kohta, oleme tõusnud Euroopa Liidu liikmesriikide seas kolmandale-neljandale positsioonile.

„Usun, et valdav osa Eesti põllumehi oleks poolt, kui ühtegi eurot toetusi Euroopa Liidus ei makstaks. Sellest hetkest algaks meie põllumajandusele õitseaeg. Euroopa tootjad on harjunud, et saadakse teatavat toetust ning tugi tegevusele on olemas. Eesti tootja on pidanud niivõrd ebasoodsates ja ebavõrdsetes konkurentsitingimustes aga hakkama saama. Oleme pidanud tootmise väga efektiivseks muutma, tehnoloogia on kõrgel tasemel. Muidu lihtsalt ei tuleks omadega välja,“ selgitas ta.

Tegevuse lõpetamine

Kui kriis piimandussektoris Eestis algas, ei sulgenud Lääne-Virumaal pikka aega ükski suurem farm uksi.

„Siin olid piimatootjad palju investeerinud ja heal järjel, vajalikud ressursid olid olemas,“ selgitas Putko.

Aeg läks aga mööda ja ka meie maakonnas hakkasid tuled farmides kustuma ja loomad müüdi maha. Viimase poole aastaga on tegevuse lõpetama pidanud mitmed suuremad farmid. Üks kurb näide on kindlasti tegevuse lõpetamine Väike-Maarja külje all asuvas Müüriku farmis, kus maha müüdi 400pealine piimakari.

Ent ka tegevuse lõpetamine ei ole niisama kerge. Esiteks ei saa karja üldjuhul kiiresti ega ühele ostjale maha müüa, teiseks on tootjatel peal kohustused, mille maksmiseks ka karja müügist laekuvast rahast ei piisa.

„Põllumajandus ei ole nagu tavaline majandusharu, siin ei kehti tavapärased ja üldtunnustatud majanduspõhimõtted,“ sõnas ühistu tegevjuht ning näitlikustas, et kui näiteks mõne telliskivitehase saab halbadel päevadel sulgeda ning olukorra paranedes taas tööle panna, siis bioloogilise vara puhul see nii ei toimi.

„Tegu on elusloomadega, kelle hulgas nii vasikaid, mullikaid kui lüpsilehmi. Kui soovitakse tegevus täielikult lõpetada, siis tuleb suuta kogu kari maha müüa,“ rääkis Putko.

Ostjad soovivad aga sageli vaid ühte kategooriasse kuuluvaid loomi ning ka looma hind on üldjuhul kehv, ka ostjad proovivad teha enda jaoks parimaid tehinguid.

„Investeeringuid teinud ettevõtetel on väga suured laenud ning kui ka loomad maha müüa, ei saa sealt üldjuhul nii palju raha, et kõik kohustused tagas maksta. Sellepärast pingutavad paljud edasi, samas teenitakse iga päev endiselt kahjumit,“ kirjeldas Putko nö surnud ringi.

Rakvere Piimaühistu liikmetest ei ole õnneks keegi seni tootmist lõpetama pidanud. Küll on aga mitmed ühistu liikmed piimakarja vähendanud ning üks farm vahetas omanikku.

„Piimaühistud loovad stabiilsust ja kindlustunnet. Iga päev tegeletakse sellega, et piim võimalikult headel tingimustel maha müüa,“ rääkis Putko ning lisas, et suuremat hulka piima saab müüa rohkematele ostjatele, mis omakorda hajutab riske, võimaldab tagada piimarahade õigeaegse väljamakse ning loob tingimused saada oma toodangu eest paremat hinda. Ka logistikat on ühistul kergem organiseerida.