Sõmerul toimus haljastajate ja aiapidajate päev

haljastajate paev

Sõmeru Keskusehoonesse saabusid läinud reedel erinevatest Eestimaa nurkadest kohalike omavalitsuste ja haljastusfirmade esindajad. Aiatargad jagasid hüva nõu ja kogemusi linnadesse ning vallakeskustesse puude ja põõsaste istutamiseks ning ühiskondlike hoonete ümbruste kaunistamiseks püsi- ja suvelilledega.

Ülle Kask

Eesti Dendroloogia Seltsi esinaine Aino Aaspõllu on 50 aastat vaadelnud puid, inspekteerinud parke ja haljasalasid ning töötanud ka peadendroloogina Tallinnas.

Naine näitas slaididelt kaunilt kujundatud alleesid ja kõrghaljastuse kompositsioone. Ta soovitas kasutada haljastuses vahtrate liike, mis on ka sügisel värvikirevad. Kiire kasvuga hõbepapleid võiks istutada tööstusmaastike juurde. Ka harilik hobukastan, juudapuu lehik, viirpuu, pihlakas ja kirss kuulusid dendroloogi lemmikute hulka.

Küll aga ei soovitanud ta istutada linna kaskesid, sest mida vanemaks ja vonklikumaks kiirekasvulised puud saavad, seda hõredamaks nad lähevad ja neisse tekib mädanik. „Kased linnaruumis on ohtlikud, Eestis on neid maha kukkunud veel ilma ohvriteta, aga Helsingis on kaks inimest surma saanud ja Peterburis üks,” märkis dendroloog.

Puid peab kujundama õigesti

Aino Aaspõllu rääkis, et linnapuude kujundamist tuleb alustada siis, kui puu on noor, et vältida hiljem tekkivaid koledaid könte. Kui aga linnas on siiski tekkinud olukord, kus puud on istutatud arvestamata asjaoluga, et nad kasvavad suureks ning nende roheline võra ei mahu enam ära ning kui puid maha raiuda ka ei taheta, siis erandjuhtudel võib osasid puuliike n-ö tulbastada. Sellisteks puudeks võiksid olla pärnad ja tammed. Aga tegemist on siiski erandjuhtudega ja tagasilõikamise töö tuleb ära teha õppinud arboristil, mitte isehakanud „puukunstnikul“.

Kindlasti tuleks langetada ühel või teisel põhjusel haigestunud või nõrgad puud.

„Näiteks skandaalne pärnaallee rajati Kaarli puiesteele siis, kui Tallinnas veel kalessidega sõideti. Kui linnaisad oleksid teadnud, et tee kunagi autodega kõvasti kinni tambitakse ja puud ei saa enam toitu, oleksid nad olnud targemad ja puid õigel ajal kärpida lubanud nagu tehti Riia kesklinnas,” kõneles Aaspõllu. „Lätlased tegid 25 aastat tagasi õigesti, kui pärnad madalaks pügasid.”

Istikuga võib kaasa saada pagulase

Eneli Käger, Innotrade Group OÜ Substral aianduskonsultant, andis nõu, kuidas puid ja põõsaid osta ja istutada. „Kui mõtleme, mis ajal kõige rohkem istutame, siis on see kevad,” ütles ta. „Tänapäeval võib näiteks konteineristikut ehk põõsast potis ka jõulude ajal maha panna, kui kannatab auku kaevata.”

Käger hoiatas, et kui lillelaadalt ostetakse paljasjuurne ploomiistik ja käiakse sellega terve päev päikese käes ringi, võib puukene ära kuivada. „Alati tasuks kaasa võtta kott märja mullaga, kuhu sisse ostetud istikud pista.”

Käger meenutas, et buumi ajal, kui kõik tahtsid ratsa rikkaks saada, müüdi ühes aiandusäris elupuusid. „Võta need pruunid, need sobivad su maja värviga hästi kokku,” oli üks sõbranna teisele soovitanud. „Kui okaspuu on pruuniks läinud, ei aita mõrusool ega ussirohi,” naljatas naine. ”Krokodillil võib hakata saba jupikaupa maha võtma, aga haige puu tuleb välja juurida ja hävitada.”

Kägeri sõnul peaks kõikide istikute ostmisel alati ettevaatlik olema, sest toimub kontrollimatu taimede sissevedu Poolast, Hollandist, Leedust ja Lätist. „Kontrollige, et ei toodaks nõndanimetatud pagulasi. Näiteks aprikoosipuuga võib kaasa tuua kahjureid, mis meie tingimustes kohanevad, aga puu ise kasvama ei lähe.”

Aednik peab teenima suvel talve leiva lauale

Katrin Valler firmast Viru Haljastus OÜ rääkis, et ta on tegelenud avaliku ruumi haljastusega 20 aastat. „Enne haljasala rajamist tuleks leida vastused küsimustele: milleks, kellele, kuhu, mida ja milliste ressurssidega?” toonitas Valler. „Paljud omavalitsusjuhid ütlevad, et suvelillede istutamine on priiskamine, neil pole püsivat väärtust – kevadel istutame ja sügisel viskame ära. Aga üks toimiv omavalitsus peaks teenima inimesi, kes seal elavad, ja minu jaoks on lilled märk hoolivusest.”

Valler kõneles, et kui küsida, kellele suvelilli istutatakse, peaks esikohal olema kuvandi teadlik loomine. Turistide jaoks võiks teha ägedad kompositsioonid, mis mõjutavad külaliste arusaamu sellest paikkonnast, kaunistades käidavad kohad, koolide ja ühiskondlike hoonete ümbrused, äride ja kohvikute terrassid. „Lillepeenarde lahendused peaksid olema julged, mitte aga selline mentaliteet, et ah teeme sinna midagi. Ei ole olemas valesid lillesid, vaid on halb kompositsioon.”

Palju ressurssi kulub Valleri sõnul põhitööde peale, nagu kastmine, väetamine ja puhastamine. „Kui arvatakse, et istutamisega võibki piirduda ja selle töö võivad ära teha töötud või lapsed, on see vale suhtumine,” rääkis aednik. „Kord rohisid lapsed lillepeenra nii ära, et see oli tallatud ja kinni trambitud. On vaja professionaalsust. Haljastustööline peab teenima suvel endale ka talve leiva lauale. Hoidke neid inimesi, kes teil seda tööd teevad!”

Sõmeru valla keskkonnaspetsialisti Maia Simkini sõnul oli haljastajate ja aiapidajate päev eelüritus 28. mail toimuvale maaelu festivalile.

Aednikud Maia Simkin (esiplaanil), Aino Aaspõllu (keskel) ja Eneli Käger. Foto: Ülle Kask

One Comment