Sõna ja soustiga Muuga mõisas

24. augustil saab kaunis Muuga mõisas teoks üks väga omamoodi ettevõtmine – kirjanduslik toidufestival „Sõna ja soustiga“, kus üheks päevaks avatavad kirjanduslikud kohvikud pakuvad head-paremat, mida kohvikupidajad on eesti ilukirjandusest leidnud ja oma toiduvalikusse pannud. Selle sündmusega tähistab Vinni vald Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna 55. aastapäeva. Nii toidupakkujatele kui publikule on üritusele tasuta sissepääs.

Lisaks söögile-joogile avaneb sel kirjanduspeol publikule hea võimalus kuulda ja oma silmaga näha kohaletulnud kirjanikke, nendega vestleb kirjandusloolane Jaak Urmet. Meeleoluka mälumängu A. H. Tammsaare, Virumaa ja E. Vilde kirjandusauhinna žüriide vahel viib läbi Contra. Muusikalisi vahepalu pakuvad muusik Andrus Bonzo Albrecht, ansambel Viru-Nigula Mehed, Muuga kapell, päeva lõpetab Tumeromantika kontserdiõhtu.

Kirjanduslikke kohvikuid saab registreerida Vinni valla kodulehe kaudu kuni 15. augustini. Infopäev toidupakkujatele toimub 13. augustil kell 15 Muuga mõisas. Kirjandusliku toidu valikul on abiks Vinni valla raamatukogud, nõu küsida saab teistestki raamatukogudest.

Isuäratamiseks nii toidupakkujatele kui huvilistele eesti ilukirjanduse rikkalikust valikust siinkohal mõned näited.

Kui paljudele on tuttav Imeliku rosinasupp Oskar Lutsu „Kevadest“, siis meie kirjandust toiduteema nurga alt kaedes avastab vägagi huvitavaid ja põnevaid toiduleide. Ehk pakub mõni kohvikupidaja oma kohvikus seda head, mida Oru Pearu kõrtsist tulles oma perele kaasa tõi. Teine võtab menüüsse Alide Dahlbergi „Mutionu peol“ pakutu. Kolmas leiab Leelo Tungla rikkalikust loomingust hulganisti kulinaarseid riime, mis inspireerib nagu kokaraamatki.

Kirjandusest leiab sedagi, mis söödav pigem raamatus kui reaalses elus. Näiteks rätsepmeister Kiire kohvirüübe koos lambiõliga paneks tegelikkuses selle joojal kõhu valutama või teeks muud häda. Kuid kes keelab festivalil imerüübet siiski pakkumast, kui nutikas kohvikupidaja leiab viisi, kuidas tarbijatel tervis pärast proovimist ikka alles jääb!

Leivast kui meie peatoidusest on kirjutatud riiulite jagu kirjandust, alates Juhan Liivi „Rändajast“, kus „tüdruk võtab ahjust sooja leiba – mõtelge!“, ja A. H. Tammsaarest, kes raamatus „Ma armastasin sakslast“ tõdeb, et „tükk leiba räägib ainult näljast, mis on kõigi meelest labane ja jõhker asi ning alandab igaüht, kes temaga kokku puutub“. „Flandria päevikutes“ mõtiskleb Tõnu Õnnepalu haaravalt leiva tegija ja ühiskonnakorra seoste üle.

Kohvikuteemat jagub nii proosateostesse kui luuletustesse. Kohvik on ikka olnud suurepärane kohtingukoht ning „magusad saiad, koogid või mõni tort, sellest aimatakse teatud vahekordi, tundmusi, seiklust, õrnust ja armastust ja tundmusi“, nagu on kirjutanud A. H. Tammsaare.

„Koogid kulusid kõhutäiteks alati ära, sest maiustada polnud eestlane palju saanud, rohkem ikka kannatanud ja pimedas keldris istunud,“ kirjutab Kärt Hellermaa „Kuus ja koeras“. Lastearaamatud kubisevad kookidest, tortidest, kus väikesed tüdrukud tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.

Suurte inimeste raamatuist (toatäite kaupa!) vaatab aga vastu sageli see, mis vaid neile lubatud: õlu, vein ja viin ja pärastine hilisem piin…

Lihast, pekist ja verikäkist kuni sakste sakusmendi ja tänapäevaste grillipidudeni – luulet ja proosat jagub neilegi. Mihkel Muti Kessu sink „Elu allikatest“, Hando Runneli laada- ja kõrtsilaulud, Janar Ala lahkab süldi hingeelu jutustuses „Sült“ jne.

Kes eelistab peenemaid toite, lugegu näiteks Rein Raua „Viimane kustutab tule“, kus peenes kinnipidamiskohas saab ka peenelt süüa: avokaado-krevetisalatit, tai suppi, halal-liha ja seda siis punaveiniga alla loputada. Hüpermarketite megatoiduvalik on luubi all Armin Kõomägi „Lui Vutoonis“.

Head toitu koos muheda jutuga leiab näiteks Jüri Tuuliku armsast raamatust „Räim, pisike kena väike kala“. Mõnus lugemine on ka Jüri Pino raamat „Sakuska“. Mitmest Andrus Kivirähki raamatust leiab huvitavaid kirjeldusi kotlettide, seljanka, herne- ja frikadellisuppide kohta. Kartulit ja kartulitoite kiidab ta oma raamatus „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“ lehekülgede kaupa. Kotlettidest, mis peaksid viima keele alla ja olema Louvre’is väljas vähemalt Mona Lisa kõrval, jutustab ka Mart Kivastiku „Kui sa mind ei armasta, ära mine ära“.

Meie kirjanikud on olnud osavad meistrid seda kõike kirja panema, mis toidu näol kuulub meie igapäevaelu juurde. Kõnekas on seegi, kuidas nõukaaegsetes raamatutes inimesed lihtsalt söövad midagi, et siis taas töö juurde naasta. Tänapäevaste raamatute seas on terve rida neid, kus suur osa tegevusest toimubki söögilaua taga kokku saades – pea igal leheküljel on tegelane midagi söömas-joomas, toidust rääkimas või unistamas.

„Viimasel ajal oli popiks saanud seltskonnas söögitegemisest rääkimine. Eriti usinad olid mehed, kes silmade põledes vahetasid marinaadiretsepte nagu puhta põllega koduperenaised paarkümmend aastat tagasi,“ kirjutab Kertu Rakke „Küpsiseparadiisis“.

Kokkuvõttes leiab raamatuist hulganisti suhtumist toitu ja söömisse, seda, kuidas toiduga seotud sündmused paljastavad ühiskonna muresid, arusaamu ja uskumusi. Avaneb suur ja lai ilukirjanduslik toidumaailm, tõeline sõna- ja soustikunst! Miks mitte seda kõike pakkuda ja proovida!

Hilje Pakkanen,

Vinni vallavalitsuse kultuuri- ja avalike suhete nõunik,

Vilde kirjandusauhinna žürii liige

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga