Tapa valla kodanike “dessant” Riigikogusse

Riigikogu infotund

22. oktoobril sisenes Tapal Grossi poe taga seisnud bussi eakas naisterahvas, kes teatas, et tema on 1930. aasta väljalase, järgmisel aastal saab 85, elanud üle 5 rahareformi ja 9 valitsust, aga Riigikokku läheb esimest korda.

Ülle Kask

Minu kõrval istet võttes ütles, et tema nimi on Eevi ja ärgu ma pangu tähele, kui ta liiga palju räägib. Oma mälestuste heietamist alustas ta 1940. aasta küüditamisest, kõneles, kuidas ta tollal sõbrannaga raudtee ääres lehmi karjatas, kuidas varahommikuks olid loomavagunid inimesi täis laaditud, aga kõigest sellest siinkohal juttu ei tule, sest meie eesmärk oli teine: külaskäik Riigikogusse.

Õunakoorimisnuga läks hoiule

Parlamendihoonesse sissepääs võttis kauem aega, kui ekskursioon ise kestis. Kõigepealt kontrolliti hoolikalt dokumente ja nime ning näo vastavust eelnevalt koostatud nimekirjale. Seejärel kästi ära anda metallesemed ja panna kotid läbivalgustamisele. Eevil oli taskunuga kaasas, ta kinnitas, et see „külmrelv“ on õuna koorimiseks, aga nii „relva“ kui ka võtmed pidi ta siiski andma politseiniku kätte hoiule.

Ja siis saabus kauaoodatud hetk. Riigikogu liige Siret Kotka, kes Tapa valla rahva ajalehekuulutuse vahendusel parlamenti külla kutsus, oli meile vastu tulnud. Ühel trepimademel tervitas meid kõiki ka endine teletäht Enn Eesmaa.

Algamas oli Riigikogu infotund. Liikmetele mõeldud saalis istus vaid Lääne-Viru esimene maavanem Lembit Kaljuvee. Kellahelina peale tulid veel mõned saadikud kohale. Kui Riigikogu esimees Eiki Nestor kohalolekukontrolli läbi viis, oli istungitesaalis 26 pead.

Kaua me rõdul istuda ei saanud, sest Siret Kotka ootas meid juba Keskerakonna fraktsiooni ruumides. Meid juhatati läbi eestoa, kus diivanil istusid pisut kurikuulsad rahvasaadikud Urbo Vaarmann ja Lauri Laasi, kes hakkasid sisenejatele ajalehte Kesknädal jagama. Tagumises ruumis, koosolekusaalis, oli suur hele ümmargune laud, seinal antiiksed mastaapsed peeglid ja laes kristallist kroonlühtrid. „Võtke veel kommi,” pakkus lahkelt naeratav Siret Kotka. Kompvekipaberite ühel küljel oli Keskerakonna logodest ümbritsetud rohelisel paberil Siret Kotka kena näolapp ja teisel pool kiri: „Tasuta ühistransport Lääne-Virumaale!“

Kotka rääkis, et temast sai 1. juulil Ester Tuiksoo lahkumise järel Riigikogu liige. Ta tahab Riigikogus tööd teha, tema arvates paljud saadikud seda teha ei taha. Kotka meelest tuleb inimesed ära kuulata ja neil peab olema võimalus saadikul kas või nabast kinni võtta, et pärida, kuidas ta rahvast esindab. Seepärast kutsub värske rahvasaadik ka inimesi Riigikogusse külla.

„Et ma teil meelest ära ei läheks, annan teile oma visiitkaardi,“ jätkas Kotka. „Võite mulle alati helistada. Kui ma kohe vastata ei saa, helistan hiljem tagasi. Kas kellelgi on midagi küsida?“ Üks vanem mees tahtis teada tasuta ühistranspordi võimalikkusest või vajalikkusest Lääne-Virumaal, Eevi huvitus „maapiima“ müügi lubamisest, mina tahtsin teada, kuidas Siret Kotka oleks hääletanud kooseluseaduse vastuvõtmisel, kui ta istungil, kus nimetatud eelnõu seaduseks sai, kohal oleks olnud.

Kotka: “ Mina oleksin vastu hääletanud. Olen paljude inimestega kõnelenud ja kui kaks kolmandikku rahvast ei poolda samasooliste kooselu, siisleian ka mina, et selle seaduse vastuvõtmisega kiirustati.“

Minu inimesed, rahvas, seltskond

Siis pakkus Siret Kotka inimestele veel kompvekke, ütles lõpusõnad ja lisas, et nüüd oodatakse kõiki Kuku klubisse lõunasöögile.

Toompea mäest alla astudes toetus Eevi minu käsivarrele ja rääkis, et töötas 26 aastat mesindusagronoomina. Ükskord teatati Eevile, et teda premeeritakse tubli töö eest välisreisiga. Pakuti Ungari, Poola või Soome reisi. Eevi oli öelnud, et tahaks küll Soome minna, aga sealt ostaks ta endale kindlasti Raamattu (Piibli). Üks ametnik ütles, et kuigi Eesti NSVs on usuvabadus, on usk kapitalistlik igand ja me ei saa teid selliste kavatsustega välismaale lubada.

Kuku klubis WC järjekorras seistes naljatas Eevi, et käed tuleb puhtaks pesta, et mitte Ebola viirust saada.

Kõhud täis pugitud, suundusime Rahvarinde muuseumisse. Laulev revolutsioon oli paljudel meeles ja mõned olid isegi Balti ketis kõrvuti seisnud. Eevi ütles, et nüüdsel a´al on võim rahvast võõrandunud, ammu pole enam sellist ühtekuuluvustunnet nagu 25 aastat tagasi. Pidin temaga tahtmatult nõustuma. Rahvarinde muuseumis jätsime Eeviga hüvasti ja ta tänas mind selle eest, et olin teda välja kannatanud.

Jaani kiriku poole sammudes meenusid Chalice’i laulu sõnad: „Minu inimesed on head. Ma ei usu, et Sa neid kõiki tunned ja vaevalt nad üksteistki tunnevad. Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontakt Sinuga. Kuigi igaühel on enda asjad ajada, on neil kõigil selles osa – nad on minu inimesed ja minu rahvas ja minu seltskond.”

Valitsuskoalitsioonis lahvatanud „roosa kriisini“ oli jäänud vähem kui üks päev, Riigikogu valimisteni veidi rohkem kui neli kuud.

 

Riigikogusse pääsemine võttis rohkem aega kui külaskäik ise. Fotod: Ülle Kask

Kuigi Riigikogu liikmed väidavad, et nad töötavad 24/7, oli seekordse infotunni ajal istungitesaal praktiliselt tühi.