“Ürgmees” läks liikvele

Mõne päeva eest esietendus Jan Uuspõllu sellesuvine monotükk, mida saab kuni augusti keskpaigani näha Tallinnas, Pärnus ja Tartus.

Tõnu Lilleorg

Tegu on 1991. aastal Ameerikas esietendunud maailmakuulsa näitemängu taaslavastusega Eestis, sest sama tükki mängis Uuspõld kümmekond aastat tagasi pikema perioodi jooksul lausa üle kolmesaja korra. Lühidalt öeldes on tükki tore vaadata ja Uuspõld mängib hästi.

Näidendi ingliskeelne originaalpealkiri on “Kaitstes ürgmeest” ja see avab hästi etenduse sisu. Publik näeb laval avanemas neid mehe ja naise käitumise jõujooni, mis kujunesid välja siis, kui meie esivanemad veel koopas elasid. Tükk veenab, et need jõujooned mõjutavad tugevalt ka tänapäeva meeste ja naiste elu. Mehed on kütid ja sooritajad ning naised korilased ja kogujad.

Kuigi koopamehe olemus võib tunduda esmapilgul lihtsakoelisena, on sel siiski sügav sisu. Kui mehel on vaja asjades selgusele jõuda, peab ta veetma aega oma koopas ehk enda kontrollitavas ruumis, näiteks garaazhis, pööningul või lihtsalt oma füüsiliste asjade keskel. Kui hästi läheb, võib mees koopas kohata Ürgmehe varju, mis oma kohaloluga annab vajalikku nõu, kuidas käituda. Tükk annab värske vaate ka aktuaalsetele rööprähklemise ja tunnete jagamise teemadele.

Uuspõld oskab andekalt esitada naiselikku karakterit. “Ürgmehe” etendus näitas hästi meheliku ja naiseliku vaatenurga erinevusi ja kokkupuutekohti, mida Uuspõld esitas kehakeele ja hääletooniga, varieerides kord mehe, kord naise poole pealt.

Hästi mõjusid etenduse dünaamikale need kohad, kus Uuspõld suhtles ühe mehe ja ühe naisega publikust lähemalt, ilmutades seejuures head improvisatsioonilist tunnetust.

Näitemängu tekst kõlas usutavalt kokku tänase Eesti eluga, märkasin ka vaimukat viidet ühele sellesuvisele suurele jututeemale.

Viimase paari aasta Uuspõllu mängitud tükkidest olen näinud tunamullust suvelavastust “Liblikad siseorganites”, millega võrreldes on “Ürgmees” üsna selgelt parem.

Esietendusel jäi mulje, et publikul oli lihtne leida kattuvusi enda eluga ning samuti pidepunkte ja tarkuseteri, mille valguses oma elu ja käitumist värske pilguga vaadata. Etenduse ajal tekkis saalis meeldiv atmosfäär, inimesed näisid etendust vastu võtvat läbi enda elukogemuste prisma ja end seejuures hästi tundvat.

“Ürgmees” suutis võtta oma ürgsele, maalähedasele liistule kogu tänapäevase keerulise maailma, tehes seda positiivses võtmes ja eelkõige mehe ning naise omavahelise suhte kaudu, see on kiiduväärne saavutus. “Ürgmeest” tasub vaatama minna.

Foto: Mats Õun