Vabaõhufilm jahi ja uduga

Täna jõuab kinodesse uus kodumaine komöödia „Mehed“, kus kolme sõpra mängivad Veikko Täär, Tiit Sukk ja Margus Prangel.

Tõnu Lilleorg

Samu tüüpe sai aastakese eest näha teatrilavadel samanimelise etendusega, mille lavastajaks, nagu nüüdse filmigi puhul, oli Gerda Kordemets. Nii filmi kui lavastuse materjal põhineb Venemaa huumorikollektiivi „Kvartet I“ algtekstil.

Kolmel sõbral tekib tungiv vajadus millalgi suve lõpupoole külastada üht Lääne-Eesti saart, kus näib abi vajavat Veikko täiskasvanud poeg, kelle olemasolust Veikko alles paari aasta eest teadlikuks sai. Spontaanse otsusega saarele põrutada liituvad ka otse teatriproovist lahkuv Tiit ja koduse isa päeva pooleli jättev Margus. Kui saaks ainult linnast eemale! Pärast sekeldusi jõuab trio jahiga merele ning pärast eksirännakuid õigele saarele, kus neid mähib endasse udulaam.

Filmil on omapärane ülesehitus justkui võileivatordil, milles korduvad samad kihid. Nimetaksin seda korduvat kihti vestlusvooruks, kus sõbrad kukuvad elust filosofeerima. Vestlus ise pole kehv, kuid selliselt silmatorkavalt serveerituna mõjub see filmis pisut kunstlikuna. Paremini sobiks selline vestlusvoor ehk teatrilavale.

Teiseks korduvaks võtteks, mis kasvab välja sõprade lõõpimisest, on niisugused „mis-oleks-kui“ mõttelennust lähtuvad stseenid, kus sõbrad kehastuvad kas iseendaks mõnes muus olukorras või mõneks juhuslikuks kõrvaltegelaseks. Kuna need stseenid peegeldavad mitmekesiselt meeste sisemaailma, on selline võte päris hea.

Kõrvaltegelaste seas hakkas silma Andrus Vaarik kolme erineva sadamavahina. See sooritus mõjus õlgu kehitama paneva absurdihuumorina. Omapärane oli Maia Vahtramäe roll haldjaliku saarenaisena, kelle rüppe Tiit pärast eksirännakut udulaamas maabus. Selliste ebamäärasemat sorti tegelaste sissetoomine näitab lavastaja soovi põimida muidu üsna lihtsakoelisse tegevustikku poeetilisi ja sümbolistlikke elemente. Kokkuvõttes mõjusid need üsna hästi.

Lähtudes linateose tunnusloo „Tuli, vesi, õhk ja maa“ sõnadest, võib öelda, et film räägib ürgsetest elementidest, mis inimese elu mõjutavad ja jõukatsumisest kaosega, mida oleks küll vaja suuta ohjata, kuid mis teinekord võib ka lahendusi pakkuda. Samuti leidub linaloos selliseid teemasid nagu üksindus, seotus, vabadus, hasartsus, kohalolu, minnalaskmine, usaldus, lähedus.

Siiski ma ei leidnud nende kõigi seast ühte või kahte keskset teemat ja tundub, et lavastaja on jätnudki keskse teemaaktsendi lahtiseks ning vaatajale endale välja valitavaks. Nii on tegu omapärase filmiga, mis lähtuvalt kinokülastaja maitsest võib mõjuda rohkem või vähem kaasahaaravana.

Teel Harakasaarele, vasakult Margus Prangel, Veikko Täär ja Tiit Sukk.

Foto: Apollo Film Productions