Hispaania veinilahingus võideldakse viimase veinitilgani

täna maailmas

Täna on päev, kui võib teisi inimesi veiniga pritsida ja lausa üle kallata ning selle eest ei järgne mingit karistust. Kuid see võimalus on antud siiski ainult Hispaania La Rioja provintsi Haro linnakese elanikele.

Allan Espenberg

Sealsed inimesed lähevad igal aastal 29. juunil teatud mõttes peast segi ja korraldavad veiniga pritsimise peo. Tegu on veinilahinguga, mille hispaaniakeelne nimetus on Batalla del vino.

Sajandeid vana komme

Selle omapärase traditsiooni alged pärinevad 13. sajandist, kui kahe naaberasula – Haro ja Miranda de Ebro elanikud tülitsesid maa-ala pärast, mida mõlemad soovisid endale saada. Jutt käib Bilibio kaljudest (Riscos de Bilibio), mis kujutasid tollal olulist strateegilist objekti ja mille pärast korraldati veriseid lahinguid.

Keskajal seisis kaljudel veel ka loss, mis oli ehitatud Vana-Rooma kindluse varemetele. Nendes paikades elas kunagi ka prohvet ja Haro kaitsja, Püha Felix, kes pani toime mitmeid imetegusid.

Sõjaliste konfliktide vältimiseks käskis kuningas 13. sajandil Haro elanikel igal peeterpaulipäeval ehk suvisel peetripäeval (29. juunil), mis on pühendatud apostlitele Peetrusele ja Paulusele, märgistada kahe asula vaheline piir purpurpunaste lipukestega.

Nii ongi sajandite vältel La Rioja inimesed igal aastal sooritanud tõusu kaljudele, turninud sealse kabeli juurde ja heisanud 29. juunil linnalipu. Kui see rituaal peaks kasvõi kordki vahele jääma, siis saavad Haro naabrid vaidlusalused territooriumid automaatselt endale.

Iga aasta 29. juuni – olenemata sellest, kas see on kalendris töö- või puhkepäev – on Haro elanikele suureks pidupäevaks, mis saab alguse varahommikul ronimisega kabeli juurde. Palverändurite protsessiooni eesotsas liigub valgel hobusel Haro linnapea. Kell kaheksa alanud jumalateenistuse lõppedes lööb linnapea maasse linnalipu, misjärel algabki kuulus veinilahing, mis kandub kloostrist linnatänavatele.

Iidsete purpursete piirilipukeste rolli etendavad tänapäeval osavõtjate valged särgid, mis veinilahingu tulemusel võtavad hoopis teistsuguse värvi.

Pole võitjaid ega kaotajaid

Sümboolses sõjategevuses on peamisteks vastasteks Haro ja Miranda de Ebro armeed, mis on relvastatud vastava lahingumoonaga ehk kohaliku punase veiniga. Tulistamiseks kasutavad professionaalid Hispaania nahklähkrit (bota), kust saab lasta veini peenikese joana mitme meetri kaugusele.

Amatööride käsutuses on plastikust pudelid, purgid, kopsikud, ämbrid, kastrulid, veepüstolid, kanistrid, kapad, isegi piimapakid, aga samuti voolikud, veepumbad ja aiakastmispihustid.

Osalejatele on kehtestatud ka mõned reeglid. Nii tuleb selga panna heledad ja odavad riided (peamiselt on selleks lumivalged T-särgid), mida pole pärast pidutsemist kahju ära visata, sest veini pole võimalik rõivastest välja pesta. Kaela seotakse punane rätik, mis on peo omapäraseks sümboliks.

Kategooriliselt on keelatud kasutada klaastaarat, sest see võib purunedes ohustada inimeste tervist. Soovitatud on kanda prille, mis kaitseksid silmi veinipritsmete eest.

Esimestena asutakse veiniga tulistama linnaametnikke – sellega väljendavad Haro inimesed oma suhtumist kohalikesse võimudesse. Kui lahingu alguses käib tulevahetus, st veinivahetus kahe tingliku sõjaväe vahel, siis üsna pea kaasatakse lahingusse kõik kohalviibijad. Nii saavad võitluse vahetuteks osalejateks ka rahumeelsed pealtvaatajad, kes saavad veiniportsu endale mõnikord kaela ka vastu enda tahtmist.

Eesmärgiks on tabada veinijoaga teist inimest otse suhu või kui see ei õnnestu, siis kallatakse „vaenlane” üle kastrulitäie veiniga. Veinilahingu näol on tegemist Hispaania ühe rõõmuküllasema peoga, mille priiskamisele on raske võrdväärset leida. Nii raisatakse lahingu käigus ära 50 000 kuni 100 000 liitrit head kvaliteetset veini.

Teatavasti ei pääse ükski sõda desertööridest. Nii juhtub mõnikord ka Haro linnakeses veinilahingu ajal. Mõned tasuta lahingumoona saanud sõdalased püüavad leida varjatud paigakese, kus saaks suurepärast veini mekkida, sest kahju on seda lihtsalt maha kallata.

Kuna lahingulised püüavad veiniga üle kasta võimalikult palju inimesi, siis on sõja lõppedes kõigi riided ühtmoodi purpurset värvi ja õhus hõljub tugev veiniaroom. Lahing loetaksegi lõppenuks siis, kui silmapiiril pole enam ühtki valget särki. Seejuures pole selles sõjas ei võitjaid ega kaotajaid.

Kui veiniga on üle kallatud kõik kohalikud elanikud ja turistid ning paljud inimesed isegi mitu korda, siis istutakse traditsioonilisse pidulauda, mis on üles pandud linna peaväljakule Plaza de la Paz’ile (Rahuplatsile). Laua taga arutatakse lahingu tulemusi, taktikat ja strateegiat ning süüakse ära suur hulk Hispaania tapaseid ja muid hõrgutisi, mis loputatakse alla kuulsate La Rioja veinidega.

Sedalaadi veinilahingu algus

Väidetavalt korraldati veinilahingu moodi üritust esmakordselt 1906. aastal ja sealt alates on see muutunud traditsiooniliseks. Teistel andmetel on veinilahingut kirjeldatud ka 1898. aasta 29. juunil ajalehes La Rioja ilmunud artiklis.

Esimest korda nimetati seda üritust veinilahinguks 1949. aastal. Aga 1965. aastal kuulutati Haro veinilahing ametlikult rahvusvaheliseks oluliseks turismifestivaliks ja 2011. aastal sai ta Hispaania riiklikult tähtsaks turismisündmuseks.

 

Veinilahing hispaaniakeelse nimetusega Batalla del vino.

Allikas: wikipedia.org