Kas Vihurimäe võimsad võnked võidavad meie Erika?
Sel nädalal jõuab kinodesse kaks filmi, mille puhul on vanemasse ikka jõudnud inimestel raske valida, kumba eelistada. Muidugi, vaadata tasub mõlemat filmi, kuid mina soovitan, juhul kui teil on ressurssi ühe kinokülastuse jaoks, siis vaadake „Meie Erikat“ hiljem teleekraanil ja „Vihurimäe“ jaoks minge kinno kohale.
Margit Adorf
See on mõnevõrra reeturlik soovitus, sest elulooline film Eesti sportlasest Erika Salumäest, kes võitis rattaspordis olümpiakulla, peaks ju ometi olema igale eestlasele kohustuslik vaatamine? Ma ütleks, et nii ja naa. Mul on suur austus Salumäe ja tema saavutuste suhtes, aga ma ei hakka silmakirjalikult väitma, et spordifilmid mind kuidagi kinno meelitaksid. Ma pole lapsest saati olnud eriline spordifänn, selleks oli mu vanaema, kes tuli igasuguste spordivõistluste ajaks täiesti maha kanda, sest ta oli kleepunud ekraani külge ja tal oli ka suur kollektsioon erinevaid spordiraamatuid. Tema kaudu ma tean, et Erika Salumäe oli selline sportlane, kellele pidi kaasa elama ja tegelikult ta võitis olümpiakulla mitu korda, esmakordselt 1988. aastal Souli suveolümpiamängudel ja teist korda 1992. aastal Barcelonas.
Esimene kord ei ole ehk nii hästi meeles, sest siis võistles Salumäe NSVLi lipu all ja Eesti Vabariik ei olnud veel taasiseseisvunud. Aga vaat see teine kord, 1992. aasta oma, sellele elas vist küll kaasa iga eestlane, isegi mina vaatasin täiesti vabatahtlikult (okei, vanaema õhutamisel, et muidu pärast kahetsed) seda ülekannet, kus Salumäe võitis. No oli ikka võimas küll, ja eriti võimas veel see, kui ta koju tagasi jõudis – teda ikka kanti kätel sõna otseses mõttes.
Filmiga aga on see häda, et selles on Salumäe lugu mõnevõrra moondunud, võib-olla liiga romantiliseks ilustatud, aga ega see muidugi ei ole mingi dokk, vaid mängufilm, nii et kes on leplik, see annab andeks. Nimirollis on Karolin Jürise, kelle rollisooritus on üsna autentne. Suurt vaeva on nähtud massistseenidega. Muide, filmi režissöör, German Golub, on sündinud aasta pärast Salumäe 1992. aasta triumfi 1993. aastal ning lõpetas filmikooli alles üsna hiljuti, kui ma ei eksi, siis tema lühifilm „Mu kallid laibad“ 2020. aastal oligi lõputöö (ja võitis tudengi-Oscari). „Meie Erika“ on tema esimene täispikk mängufilm. Golub on igal juhul tõusev täht eesti filmimaastikul, debüüdi kohta väga tugev töö. Publiku osas – arvan, et film pakub rohkem emotsiooni neile, kes teavad juba enne, kes on Erika Salumäe ja kes on vähemalt lapsena tema sõitudele kaasa elanud. Nooremale põlvkonnale ehk jääb veidi võõraks.
Kunstnikutöö lööb pahviks
Aga nüüd siis „Vihurimäe“ juurde. Tegemist on kirjandusklassika filmivalamisega, loo allikaks Emily Brontë’ 1847. aastal ilmunud samanimeline armastusromaan. Seda on muidugi varemgi korduvalt ekraanile toodud, ja võibki küsida, mis selles uues siis nüüd nii erilist on, et seda peaks vaatama minema, või miks seda peaks filmina vaatama, kui raamat on ju lugemiseks olemas. Ma ütlen, et seda peaks vaatama minema ainuüksi tohutult võimsa visuaali pärast, selline kunstnikutöö, et võtab ikka pahviks. Ja ma ei viita siinkohal sellele, et seal oleks kuidagi väga autentne ajalooline interjöör ja kostüümid – no mitte päris.
Filmi loojad on öelnud, et arhitektuurilises miljöös püüti hooneid edasi anda autentselt, kuid kõik see, mis interjöörides toimub, on pigem emotsioonide loomiseks. Näiteks on nimme madalaks toodud naispeategelase kodu söögitoa lagi. Nii mõndagi elementi võib ehk kritiseerida selle eest, et need on liiga kitšilikud, kuid see sõltub vaataja enda maitsest. Efektseid sümboleid ja disaini jagub kuhjaga, näiteks peategelase Cathy (Margot Robbie) abielukodus on ruumide sisekujundus lausa maniakaalselt eklektilis-efektne. Tohutu valge kamin, kätemerega, käed küünlajalgadeks, kõikjal topised, inimnaha (Robbie enda järgi tehtud) imitatsiooniga tuba, pärleid oksendavad meduusid, hõbedat higistav tuba, ja sinine tuba, mille seintes sätendab „laibakristall“ vivianiit… Nimetatakse laibakristalliks, sest seda leidub sageli kohtades, kuhu on keegi mattunud (turbasoos). Vivianiiti kasutati ohtralt sinise värvi tootmiseks maalikunstnike jaoks.
Emotsionaalne filmidessert
Võib öelda, et tegemist on puhtakujulise naistefilmiga, režissööriks-stsenaristiks on Emarald Fennell, monteerijaks Victoria Boydell, kunstniketiim koosneb eranditult vaid naistest – Suzie Davies, Carline Barclay, Charlotte Dirickx, kostüümikunstnik Jacqueline Durran. Ka näitlejate valik on olnud naise käe all ja võib arvata, et casting’u juht Kharmel Cochrane valis meespeaosalise Hearcliffi rolli Jacob Elordi mitte üksnes välimuse, vaid ka hääletämbri järgi.
Film on esitatud naise vaatevinklist, seksistseene on palju, need on ajastule kohaselt siiski üsna pieteeditundeliselt edasi antud, paljast ihu küll näeb, kuid peamiselt on paljas mehe armiline selg. Selle eest, need naised, kes lähevad filmi vaatama IMAXi tehnikaga varustatud saali, saavad mõnede kõrghetkede ajal tunda seda, kuidas toolid värisevad madala tämbri või kõuekõmina tõttu… see lisab filmile omamoodi erootilise mõõtme.
Sisu vast pole mõtet ümber jutustada, noored saavad kokku, armuvad, elutee teeb käänakuid ja lõpuks saabub traagiline surm, häving ja kadu… Jah, kohtingufilmiks on see lõpu tõttu mõnevõrra sünge, kuid selle eest sügavalt romantiline ja emotsionaalne elamus. Ma ütleks, et linateose teise poole stseenides mind hakkas veidi häirima see pidev „ailavjuutamine“ ning film nagu vajus ka emotsionaalselt pinnapealsemaks, aga visuaalselt efektne on see lugu ikka lõpuni välja. Ja kindlasti on see niisugune „Vihurimäe“, millesarnast varem ei ole nähtud. Sümboleid on siin ka sisulisi, mitte üksnes välise efekti peale minevaid, suurepärased rollid on ka kõrvalosatäitjatel. Kui teile selline ülevoolav stiil sobib, siis saate vapustava esteetilis-filosoofilis-emotsionaalse filmidesserdi.
Muide, režissöör Emerald Fennell on varem koos Margot Robbiega olnud Barbie filmis näitleja, seal oli Fennelli rolliks Midge, ehk rase Barbie. Oma eelmise autorifilmi eest „Lootustandev noor naine“ („Promising Young Woman“, 2020) võitis Fennell parima originaalstsenaariumi Oscari ja veel pea 60 erinevat preemiat ning üle 150 nominatsiooni, kusjuures see oli tema režissööridebüüt. Fennell on ka filmi „Saltburn“ (2023) autor.
