1810: prantslane valiti Rootsi järgmiseks kuningaks

Rootsi kuningas Gustav IV Adolf saatis oma armee võitlema Napoleoni-vastasesse koalitsiooni. Prantsusmaa maksis paar aastat hiljem kätte, provotseerides oma tolleaegseid liitlasi, Taanit ja Venemaad, ründama Rootsit. Sõda kahel rindel oli Rootsi jaoks kurnav ja lootusetu ning Vene väed okupeerisid Soome, kuid Gustav keeldus alistumast.

1809. aastal korraldasid ohvitserid riigipöörde ja panid troonile kuninga onu, hertsog Karli, kes põdes dementsust ja oli seetõttu kergesti kontrollitav. Karl XIII (valitses 1809–1818) oli lastetu, mistõttu kutsuti tema pärijaks Taani prints Christian August.

Aga aasta hiljem (1810) suri võimalik kuningakandidaat insuldi tagajärjel ja Rootsi parlament oli sunnitud asuma mõtlema järgmise kuninga nime üle. Saadikud kaldusid Taani printsi Frederiki poole, kes võiks Taani ja Rootsi ühendada. Parlamendi 29-aastane liige, leitnant Carl Otto Mörner saadeti saama heakskiitu Napoleonilt, kes oli tollal oma võimu tipul. Mörner otsustas üksinda oma riigi saatuse.

Kiire sõjaväeline karjäär

Nagu paljud Rootsi ohvitserid, tahtis ka Mörner näha troonil Napoleoni mõnda populaarset marssalit. Pariisis kohtus ta Jean-Baptiste Bernadotte’iga, kes oli asumas Rooma kuberneri ametikohale, ja pakkus talle Rootsi krooni.

1763. aastal sündinud Jean-Baptiste Bernadotte oli viies laps Pau prokuröri peres. Tema isa suri varakult, mistõttu ei jätkunud laste harimiseks raha. Ta astus 17aastaselt armeesse ja 25aastaselt oli ta juba seersant. See oli kõrgeim sõjaväeline auaste, mida mitteaadlik võis tolleaegsel Prantsusmaal omada.

Bernadotte’i karjäärile andis veelgi hoogu 1789. aasta revolutsioon. Vabariigi kehtestamine avas lihtrahvale ukse ohvitseriks saamisele ja provotseeris naabermonarhiatega sõdu, kus võimekad väejuhid tõusid kiiresti karjääriredelil. 30aastaselt sai Jean-Baptiste kapteniks, aasta hiljem majoriks, seejärel koloneliks ja kindraliks.

1804. aastal, kui Napoleon kuulutas end keisriks, sai 41aastane Bernadotte marssaliks. Ta juhtis 1805. aastal korpust, lõi Saksamaal austerlasi ja osales kuulsas Austerlitzi lahingus, kus Austria keiser Franz I ja Venemaa keiser Aleksander I põgenesid lahinguväljalt. 1806. aastal sundis Bernadotte’i korpus alistuma Preisi armee. Seal võeti vangi ka tuhat rootslast ja marssal kohtles neid väga lahkelt.

Bernadotte’i suhted Napoleoniga polnud kaugeltki head. Marssal kritiseeris keisrit avalikult ja teda kahtlustati isegi Napoleoni-vastaste pamflettide levitamises. Bernadotte’i puutumatuse taga oli tõenäoliselt tema naine Désirée Clary, kes oli varem olnud Napoleoni kihlatu, kes aga hülgas ta Pariisi kurtisaani Joséphine de Beauharnais’ pärast. Arvatakse, et Napoleon tundis end Désirée ees veel aastaid hiljem süüdi olevat. Pealegi abiellus Désirée õde Julie Clary keisri venna Josephiga.

Bernadotte’i kutsumine Rootsi troonile tabas Napoleoni ootamatult. Hirmude ja lootuste vahel lõhestatuna valis Prantsusmaa keiser neutraalsuse, andes mõista, et ei hakka takistama Bernadotte’i valimist, aga ei aita sellele ka kaasa.

Troonipärijaks valedega

Peatselt naasis leitnant Carl Otto Mörner Rootsi, kus teavitas parlamenti Prantsuse marssali kutsumisest kroonprintsiks. Tänusõnade asemel võeti Mörner koheselt vahi alla, sest ta polnud täitnud talle antud juhiseid. Tema vangistus ei kestnud aga kaua. Armeeohvitserid meenutasid Bernadotte’i head suhtumist Rootsi vangidesse ja uskusid, et riik vajab Napoleoni väljaõppe saanud väejuhti, kes võtaks tagasi hiljutises sõjas Venemaaga kaotatud territooriumid. Vana kuningas Karl XIII oli öelnud: „Kui Napoleon läheb tülli Aleksandriga, on meil imeline võimalus Soome tagasi saada! Kroonprints juhib armeed ja mina mereväge!“

Asja otsustas Bernadotte’i saadik Jean Antoine Fournier. Manipuleerimise ja otsese pettuse abil pani ta Rootsi valitsuse uskuma, et räägib Napoleoni nimel ja et Napoleon olevat lubanud oma täielikku toetust oma marssali valimisele Rootsi etteotsa.

21. augustil 1810 valisidki Rootsi saadikud Bernadotte’i kroonprintsiks. Juba vana kuninga eluajal sai pärijast faktiliselt riigi valitseja, pettes nii kohaliku eliidi kui Napoleoni ootusi. Bernadotte’i eesmärk ei olnud Soome tagasisaamine, vaid Norra vallutamine Taanilt. Aga Taani oli sel ajal Napoleoni liitlane. Endine Prantsuse marssal liitus kõhklemata oma isamaa vaenlastega. Kui 1812. aastal marssis Napoleon Moskvasse, siis säilitas Rootsi algselt neutraalsuse ja liitus hiljem Napoleoni-vastase koalitsiooniga ning Bernadotte juhtis lahinguid oma endiste kaasmaalaste vastu. Kui Napoleoni saatus oli otsustatud, viis Bernadotte oma armee Taani vastu ja Rootsi sai endale Norra.

Osav majandusmees

1818. aastal, pärast Karl XIII surma, sai prantslasest Rootsi ja Norra kuningas Karl XIV Johan. Tema 26aastane valitsemisaeg oli riigile õitsenguaeg. Majandus ja riigirahandus tugevnesid ning riigivõlg tasuti täielikult. Rootsi rahvaarv hakkas kiiresti suurenema. „Võib-olla on Rootsis minust paremaid sõjaväejuhte, aga minust paremat majandusmeest siit ei leia,“ ütles Bernadotte enda kohta.

Igapäevaelus jäi kuningas prantslaseks. Ta paigaldas oma suvepaleesse Rootsi esimese vanni. Ta veetis iga päev vähemalt tunni oma tualettruumis, pöörates erilist tähelepanu oma juustele. Ta magas palju ja andis sageli käske otse voodist. Bernadotte’ile ei meeldinud kohalikud toidud ja ta ei õppinud korralikult rääkima rootsi keelt.

Kuningaks saamise nimel pettis Prantsuse marssal Bernadotte rootslasi. Rootsi tugevdamiseks otsustas ta aga alustada sõda Prantsusmaa vastu. „Kellelgi pole kunagi olnud minuga võrreldavat karjääri,“ ütles Jean-Baptiste Bernadotte paar päeva enne oma surma. Provintsijuristi pojal õnnestus tõusta marssaliks, saada sugulaseks Napoleoniga ja asuda võõra riigi troonile.

Jean-Baptiste Bernadotte suri 81aastaselt ja järgmiseks kuningaks sai tema poeg Oskar I. Praegune Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf on samuti Prantsuse marssali järeltulija ehk pärineb Bernadotte’ide dünastiast.

Allan Espenberg