1349: patuoinasteks tembeldatud juute tapeti massiliselt

Täna 671 aastat tagasi, 14. veebruaril 1349. aastal toimus üks suuremaid pogromme juutide vastu, kui Strasbourgis (praegusel Prantsusmaal) hukati mitu tuhat juuti, keda kahtlustati katkuepideemia levitamises ja soovis kristlasi hävitada.

Allan Espenberg

Antisemitismil on teadupärast väga pikk ajalugu. Juute kardeti ja vihati, neid nimetati nõidadeks ja neid ei usaldatud, mis võis olla tingitud nende suuremast rahvuslikust ühtsusest, aga kindlasti ka jõukusest, sest juudid olid enamasti rikkamad kui teised rahvad.

Ka keskaegses Euroopas olid suhted kristlaste ja juutide vahel alatasa pingelised, mis aeg-ajalt leidsid väljundi vägivallas. Juute oli kombeks süüdistada näiteks armulaua sakramentide rüvetamises ja rituaalmõrvade korraldamises. Nendele traditsioonilistele süüdistustele lisanduski 14. sajandi keskel veel süüdistus katku levitamises, mis tõi kaasa hulgaliselt veriseid pogromme terves Euroopas.

14. sajandi alguses halvenes tunduvalt kliima, mille tagajärjeks oli vilja ikaldumine ja üleüldine nälg, kuid need ei olnud ainsad pahad ja hukatuslikud asjad, mis inimeste igapäevast eluolu mõjutasid. Lisaks hakkas peatselt levima hirmus ja halastamatu surmav haigus – must surm ehk katk.

Aasiast alguse saanud katk jõudis 1347. aastaks Euroopasse ja tappis mõne aastaga enam kui kolmandiku eurooplastest. Euroopa oli laastatud ja terved linnad muutunud inimtühjadeks. Kuna keskaegne meditsiin ja kirik olid musta surma ees jõuetud, siis pöördusid meeleheites ja hirmunud inimesed ebausu ning paganluse poole, aga süüdlasteks kõigis hädades hakkasid traditsiooniliselt pidama juute. Metsikut hirmu ravimatu haiguse ees püüti leevendada juutide tagakiusamisega.

Juute peeti katkuhaiguse levitajateks

Kahtlustused, et juudid on seotud katkuepideemia vallapäästmisega, tulenesid eeskätt sellest, et juute tappis katk tunduvalt harvemini kui kristlasi. Selles võis oma osa etendada juudi kogukondade mõnevõrra kinnine ja suletud eluviis ning judaismi ettekirjutused isikliku hügieeni kohta. Lisaks on mõningate uuringute järgi kolmanda veregrupi (B) inimesed – juutide hulgas on selliseid eriti palju – mitu korda vähem vastuvõtlikumad katkule.

Juba enne katkuepideemia algust süüdistati väga sageli juute joogiveekaevude mürgitamises ja pidalitõve levitamises, mille eesmärgiks olevat olnud kristlaste hävitamine. Liikvel olid kuuldused, et juudid ja moslemid on sõlminud omavahelise kokkuleppe, et hävitada surmavate haiguste abil maamunalt kõik kristlased. Eksisteeris ka arvamus, et katk saadeti kristlastele karistuseks selle eest, et nad varem olid suhtunud juutidesse sallivalt.

Esimesed juudipogrommid algasid 1348. aasta aprillis Touloni linnas Prantsusmaal, millele järgnes juutide tagakiusamine Hispaania linnas Barcelonas. Septembris tapeti juute Zürichi tänavatel, aga detsembris põletati neid lõketes Baselis. 1349. aasta jaanuaris märatseti juutide kallal Augsburgis, Salzburgis, Münchenis, Freiburgis, Speyeris, Mainzis ning teistes Austria ja Saksamaa linnades. Mitmes linnas tapeti viimane kui juut ning nendest said juudivabad linnad. Juudipogrommid toimusid Euroopas täpselt samas suunas, kuidas levis katk – lõunast põhja.

Nende julmade arveteõiendamiste peamisteks elluviijateks olid linnaelanikud ja käsitöölised, aga vaimulikkond hoidis eemale ja pogrommides ei osalenud. Kohalikud võimumehed ja valitsejad, kelle ülesandeks oli tagada juutide turvalisus, vaatasid enamasti kõrvale ja ei teinud juutide päästmiseks suurt midagi.

Strasbourgis korraldati suurim veresaun

Kõige mustemaks, verisemaks ja kurvemaks päevaks Euroopa juutidele kujunes 14. veebruar 1349, kui Strasbourgis tapeti enam kui 2000 juuti, kusjuures umbes 900 põletati elusalt. Sellest sündmusest sai kõrgpunkt Euroopa pogrommidele, mis vapustasid 14. sajandi keskel kümneid linnu.

Strasbourgi linnapea Peter Swarber püüdis küll välja astuda juutide kaitseks, kuid seepeale tagandati ta koos veel mõne linnanõukogu liikmega hoopis ametist. Ilmselt ei toetanud linnapea juute mitte suurest ligimesearmastusest, vaid omakasu silmas pidades, sest juutide äritegevus tõi linnaisade taskusse kena kopika.

13. veebruaril väljastas linnavalitsus, mis hakkas kartma mässava linnarahva viha ja sedagi, et neid süüdistatakse kokkumängus juutidega, loa juutide hävitamiseks ja pagendamiseks ning järgmisel päeval korraldus täideti. Nn tuleriidaks ehitati spetsiaalne puidust maja, kuhu aeti juudid sisse ja seejärel süüdati see koos elusate inimestega. Mingi rühm juute püüdis varjuda kohalikule juudi kalmistule, kuid sealgi pandi nad põlema. Tulesurmast pääsesid vaid mõned juudid, kes olid nõus laskma end ristida, aga mõningatel andmetel samuti lapsed ja ilusad tütarlapsed.

Veresaunas ellujäänud juudid kihutati linnast minema, kusjuures naasmiskeeld kehtis veel sada aastat. Kõik inimesed, kes olid juutidele võlgu, vabastati kohustustest, aga juutidele kuulunud vara rööviti ja nende ettevõtted rüüstati. Võlgadest vabanemine ja juutide varanduse endale kahmamine võis olla üheks juutide massitapmise põhjuseks. Aga Saksa-Rooma keiser Karl IV (valitses 1346–1378) andis Strasbourgi linnaelanikele ametlikult andeks tapatalgutes osalemise.

Sellel hirmsal ajal muutus tõotatud maaks Euroopa juutide jaoks Poola, kus kuningas Kazimierz III Suur (valitses aastail 1333–1370) andis juutidele varjupaika ja garanteeris neile julgeoleku. Taoline ettenägelik poliitika kindlustas Poola kuningriigile pikkadeks aastateks majandusliku tõusu, millest said osa ka riigi elanikud. Mitmes teiseski paigas õnnestus pogrommidest hoiduda, näiteks Marseille’ linnas ei toimunud juutide tagakiusamist, kuigi linn sai katkust tugevasti kannatada. Austria hertsog Albrecht II Tark suutis samuti oma valitsemispiirkonnas pogromme vältida.

Mitmel korral kasvasid juudipogrommid üle spontaanseteks rahvaülestõusudeks. Näiteks Kölnis püüdsid juudihävitajad hakata märatsema ka kõigi teiste võõramaalaste ja vaeste kallal.

Kui alates 1351. aastast hakkas katkuepideemia vaibuma, siis lõppesid ka juutide tapmised ning sajandi teisel poolel suudeti juudi kogukonnad Euroopa paljudes linnades taastada.

Emile Schweitzeri maal juutide vastasest rünnakust Strasbourgis. Foto: wikipedia.org