1532: Atahualpa vangistamisega algas inkade riigi allakäik
Tänane päev 1532. aastal oli üks traagilisemaid inkade valitseja Atahualpa elus, kuigi päeva algus ei tõotanud midagi halba. Ameerika indiaanlased usaldasid aga liigselt hispaanlastest vallutajaid ja maksid selle eest karmi hinda.
Allan Espenberg
1497. aastal sündinud Atahualpa isaks oli valitseja Huayna Capac, kelle ajal saavutas inkade impeerium suure õitsengu. Veidi enne surma jagas isa oma riigi poegade Huáscari ja Atahualpa vahel ära, kuid vennad ei saanud koosvalitsemisega hakkama. Noor ja auahne Atahualpa purustas 1532. aastal toimunud lahingus venna armee, misjärel sai temast inkade riigi ainuvalitseja.
Paarsada hispaanlast, tuhanded indiaanlased
Kuid Atahualpa sai valitseda vaid mõne kuu, sest juba sama aasta 16. novembril saabusid Cajamarca linna Hispaania konkistadoori Francisco Pizarro paarsada sõdurit. Atahualpa koos oma mitmetuhandelise armeega ei osanud hispaanlastes näha mingit ohtu ja võttis nad üsna sõbralikult vastu, kuid võõramaalastel olid teised plaanid.
Kuna inkadel oli mitmekümnekordne ülekaal inimjõus, siis püüdsid hispaanlased läbirääkimiste ajal mitmel korral indiaanlastega manipuleerida ja neid alistuma sundida. Atahualpat vapustasid kõige rohkem hispaanlaste tulirelvad ja hobused, sest midagi sellist polnud inkad varem näinud.
Viimase käiguna saatsid konkistadoorid Atahualpa juurde vaimuliku, kes pidi üleminkale pakkuma võimalust astuda ristiusku. Pizarro oli teadlik, et Atahualpa ei saa nagunii aru, mida talle pakutakse. Kui vaimulik ulatas inkade valitsejale piibli, siis viskas Atahualpa püha raamatu lihtsalt maha, sest ta polnud varem näinud ei raamatuid ega kirjatähti. Piibli maha viskamine oli aga rünnakusignaaliks.
Inkad püüdsid küll oma valitsejat kaitsta, kuid hispaanlaste relvad olid paremad. Pizarro vangistas Atahualpa ja korraldas umbes 7000 indiaanlasele veresauna. 16. novembril 1632. aastal algas suure ja võimsa inkade impeeriumi allakäik, aga Hispaania impeerium hakkas üha laienema.
Vangistatud Atahualpa proovis end hispaanlastelt vabaks osta, lubades täita ruumi, kus teda kinni hoiti, kullaga, aga kõrvalruumi kuhjata täis hõbedat. Hispaanlastele meeldis see mõte väga ja nad olid nõus kulla ja hõbeda eest valitseja vabastama.
Atahualpa pidas oma lubadusest kinni, loovutades võõramaalastele suured kogused kulda ja hõbedat, mida indiaanlased tassisid tervest riigist kokku kolm kuud. Hispaanlased sulatasid väärismetallidest esemed (kausid, kandikud, tassid, ehted jms) ümber kangideks, kuid kokkuleppest kinni ei pidanud ja tapsid 26. juulil 1533. aastal Atahualpa.
Pizarro kaaslased polnud sellise otsusega rahul, sest Hispaania seaduste kohaselt võis välismaa valitseja üle kohut mõista üksnes Hispaania kuningas, kuid mässama nad siiski ei hakanud, sest nendelegi langes saagiks osa Atahualpa kullast.
Atahualpa haud ja kullatonnid?
Kuigi Atahualpa surmast on möödunud juba ligi viis sajandit, on paljud temaga seotud asjad jäänud saladuseks. Suuremateks müsteeriumiteks on tema viimse puhkepaiga asukoht ja lunarahaks makstud kulla saatus, aga samuti tema väljanägemine ja selle rekonstrueerimine.
Selle kohta, kuidas Atahualpa välja nägi, on väga napid andmed. On kirjutatud, et ta oli indiaanlase kohta normaalse kehaehitusega, hea rühiga, mitte liialt jässakas, kena välimuse ja tõsise näoga. See ongi praktiliselt kõik, mida tema väljanägemise kohta teatakse.
Prantsuse loodusuurija Eugène Sénéchal de Lagrange toimetas 1901. aastal Boliiviast Pariisi inimese pealuu, mille ta väitis kuuluvat viimasele inkale Atahualpale. Kuid kas see ka nii tõepoolest on, pole selgeks tehtud. Selle pealuu põhjal on mitme riigi teadlased taastanud inkade valitseja nägu. Näiteks vene antropoloogid juhtisid tähelepanu nina ebatavalisele kujule, mis olevat omane läänepoolkera inimestele.
Kuigi viimaste sajandite jooksul on meeleheitlikult püütud üles leida Atahualpa matmispaika, pole see õnnestunud. Legend räägib, et kel õnnestub leida Atahualpa matusekamber, saab väga rikkaks, sest valitseja muumia kõrval asub tonnide viisi kulda. Välja on käidud hulgaliselt erinevaid versioone, kuid ükski neist pole senini leidnud piisavalt toetust.
Näiteks Ecuadori ajaloolane Tamara Estupiñán oletab, et inka valitseja haud võib asuda tänapäeva Ecuadori territooriumil. 2010. aastal olevatki arheoloogid leidnud sealsest Andide piirkonnast massiivse iidse kompleksi, kuhu kuningas võidi 16. sajandil matta. Samas pole avastatud midagi konkreetset, mis vihjaks inkade valitseja hauakambri olemasolule.
Atahualpa poolt lunamaksuks loovutatud kuld ja hõbe jagati hispaanlaste vahel ära. On teada, et osa inkade varandusest toimetati seejärel Santo Domingosse ja mitme laevaga viidi kulda ka Sevillasse. Samas surid paljud Atahualpa lunamaksust rikastunud Hispaania konkistadoorid vägivaldselt indiaanlaste käe läbi või omavaheliste tülide tõttu, mistõttu nende kuld jäi kusagile laokile.
Hiljem, 1534. aastal röövisid Pizarro mehed inkade riigi pealinnast Cuzcost veel kullast ja hõbedast esemeid, kuid väärismetalli oli linna jäänud vähem kui kuulujutud rääkisid. Ühes vanas teoses räägitakse legendist, mille kohaselt olevat Atahualpa järel inkade valitsejaks saanud Manco Inca Yupanqui puistanud Hispaania saadikuga kohtudes taldrikule hulga maisiseemneid. Seejärel võttis ta ühe seemne enda kätte ja ütles: „See on see, mille teie meie kullast suutsite röövida,” ning viidates ülejäänud seemnetele taldrikul, „aga see jäi meile!”
Tänapäevani vaidlevad ajaloolased selle üle, kuhu inkade kuld ikkagi kadus. Paljud oletavad, et varandus võib olla peidetud kusagile Peruu metsadesse või mägedesse või hoopis heidetud mõnda kuristikku. Legendide kohaselt võib seda kulda olla mitmesajast kilost kuni 750 tonnini. Seetõttu pole midagi imelikku, et seda aetakse taga praeguseni.
16. sajandist pärit anonüümse autori portree Atahualpast.
Allikas: wikipedia.org
