1605: Lätis sõdisid poolakad ja leedukad rootslastega

Täna 414 aastat tagasi toimus oluline lahing Läti territooriumil, praeguse Salaspilsi linna lähistel. Poola-Leedu ühisvägi saavutas võidu ülekaaluka Rootsi armee üle. See lahing leidis aset Rootsi-Poola sõja (1600–1611) ajal, mille tähtsamad sündmused toimusidki Liivimaal ja Eestimaal.

Allan Espenberg

27. septembril 1605. aastal toimus Kirchholmi väikeses kohakeses, mida praegu tuntakse Salaspilsi linnana, verine lahing, milles Leedu suurhetmani Jan Karol Chodkiewiczi poolt juhitud Poola-Leedu sõjavägi purustas täielikult Rootsi kuninga Karl IX armee. Muide, Karl IX oli saanud Rootsi kuningaks alles veidi enam kui aasta tagasi.

Lahingu peamiseks ajendiks oli Riia piiramine rootslaste poolt. Kui rootslastel oleks õnnestunud linn vallutada, lihtsustanuks see kogu Liivimaa hõivamist. Karl IX eesmärgiks oligi kõigepealt vallutada poolakatelt Riia ja seejärel liita Rootsiga kogu ülejäänud Liivimaa.

Hetman Chodkiewicz kogus oma väe kokku Tartu lähistel ja alustas 25. septembri hommikul marssi Riia peale. Kahe päeva jooksul läbiti pikk maa ja järgmise päeva õhtuks jõuti Kirchholmi alla. Tollase aja kohta oli tegemist pretsedenditu rännakuga armee jaoks, mille koosseisu kuulusid nii jala- ja ratsaväelased kui suurtükivägi ning mis oli sunnitud liikuma raskesti läbitavatel metsateedel.

Kui kuningas Karl IX sai 26. septembril teada poolakate ja leedukate lähenemisest, otsustas ta ainuisikuliselt, kuulamata ära oma väejuhtide arvamust, viia ööl vastu 27. septembrit peaaegu kogu oma armee vastu Chodkiewiczile, jättes Riiat piirama vaid käputäie mehi. Samal ööl hakkas aga sadama tugevat paduvihma, mis kurnas rännakul olnud rootslasi päris korralikult.

Nii kohtusidki kaks sõjaväge 27. septembril Kirchholmi linnakese juures, mis asub umbes 18 kilomeetri kaugusel Riiast. Hetman Chodkiewiczi armees oli umbes 4000 meest: 2600 ratsahusaari, 1300 jalaväelast, 5 suurtükki ning väike arv tatari ratsanikke ja kasakaid, kes moodustasid eelväe ja luurerühma. Rootsi sõjaväes oli mitu korda rohkem mehi ehk umbes 11 000: 8400 jalaväelast, 2500 ratsaväelast ja veel lisaks 11 suurtükki. Rootslaste armees oli mitu tuhat saksa ja hollandi palgasõdurit ning mõnisada šotlast.

Pettemanööver

Vaatamata allajäämisele jõuvahekorras (rootslastel oli umbes kolmekordne ülekaal elavjõus), olid Leedu sõdurid veidi rohkem puhanud ja omasid mõningast ülekaalu ratsaväes, sest husaarid olid saanud hea ettevalmistuse ja nad olid relvastatud odadega (nn raskeratsavägi). Suurem osa husaaridest pärines Leedu suurvürstiriigist ja paarsada Poolast. Samal ajal olid rootslaste ratsaväelased kehvema ettevalmistusega ja samuti oldi väsinud pikast öörännakust paduvihma käes.

Võttes arvesse asjaolu, et vaenlast ehk rootslasi on ligi kolm korda rohkem, korraldas Chodkiewicz lahingu alguses pettemanöövri, et meelitada rootslased nende positsioonidelt välja. Lahing algas Poola-Leedu ratsaväe rünnakuga rootslaste vasakule tiivale, misjärel teeseldi taganemist. Rootslased arvasidki, et vastane paneb hirmunult plehku ja saatsid oma ratsaväe neid taga ajama, ajades sellega sassi oma rivikorra.

See oligi olnud Chodkiewiczi plaan. Nüüd avasid poolakad ja leedukad tule, tekitades rootslastele suuri kaotusi, aga seejärel rivistusid husaarid kiiresti ümber ja asusid ründama rootslasi. Rootsi musketärid jõudsid teha ainult ühe lasu, kui umbes 300 husaari tungisid kiiluna Rootsi jalaväelaste lahingukorra keskele, tekitades paanikat põhijõududes.

Samal ajal läksid Tomasz Dąbrowa juhitud husaarid vastupealetungile, tõugates Karl IX ratsaväe omaenda jalaväe taha, mistõttu osa Rootsi ratsaväelastest otsustas põgenemise kasuks, kuid neid asusid taga ajama kergrelvastuses ratsanikud.

Totaalne lüüasaamine

Rootslaste vasak tiib oli purustatud ja hetman Jan Piotr Sapieha husaarid astusid võitlusse paremal tiival. Kuningas Karl hakkas kartma ja suunas paremale tiivale kõik oma reservid, sealhulgas raskeratsaväelased. See oli lahingu kõige kriitilisem hetk.

Chodkiewicz taipas, et rootslastel enam reserve ei ole ja saatis võitlusesse rittmeister Teodor Lacki husaarid, kes korraldasid haardemanöövri ja purustasid Karli raskeratsaväe. Seejärel võeti ette Rootsi-Saksa jalavägi, millest polnud tegelikult enam vastast. Rootslased ja sakslased võitlesid küll visalt, kuid surid ikkagi. Kes põgenema pääses, saadi samuti kätte.

Kuningas Karl IX ise sai haavata ja oleks peaaegu isegi vangi langenud. Hobuse kaotanud monarhi päästis üks Rootsi ratsaväelane, kes loovutas kuningale oma ratsu, et too võiks kapata rannikule oma sõjaväelaevastiku juurde. Kuninga päästjaks kindlast surmast oli Rootsi sõjaväes teeninud rittmeister, Liivimaa aadlik Heinrich (Henrik) von Wrede, kes aga ise jäi seetõttu jalamehena lahinguväljale, kus poolakad ta tapsid.

Tänutäheks selle ennastohverdava teo eest kinkis Karl IX enda päästja suguvõsale, esijoones Heinrich von Wrede lesele Gertrud von Ungern-Sternbergile mitu maa-ala nii Eestimaal kui Skandinaavias, sealhulgas praegusel Järvamaal asuva Preedi mõisa, mis sai mehe järgi ka oma nime (saksa keeles Wredensitz). Heinrich von Wrede poeg Carl Henrik Wrede aga määrati isa kangelasteo eest hiljem Turu linna kuberneriks.

Kirchholmi ehk Salaspilsi lahingus said rootslased hävitavalt lüüa, kaotades erinevatel andmetel tapetutena, vangilangenutena ja taganemiskatsel Daugava jõkke uppunutena 6000 kuni 9000 sõdurit. Leedukate saagiks langes 60 Rootsi lippu ja 11 suurtükki. Chodkiewiczi kaotused olid sellega võrreldes praktiliselt olematud: surma sai veidi üle saja sõjaväelase ja umbes paarsada said haavata.

Pärast lahingu kaotamist pidi Rootsi kuningas katkestama Riia piiramise ning lõpetama sõjategevuse Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis.

Salaspils asub Riia lähistel Daugava paremkaldal.