1705: pulmapeost sai alguse riigivastane ülestõus

Venemaal on ajaloo jooksul toimunud väga palju ülestõuse, vastuhakke, mässe, millest üks ebaharilikumaid toimus 18. sajandi alguses Astrahanis. Täna 314 aastat tagasi puhkesid linnas rahutused, mida hakati nimetama pulmamässuks.

Allan Espenberg

1705. aasta 10. augustil (vana kalendri järgi 30. juulil) toimusid Astrahanis verised kokkupõrked, mis olid esile kutsutud mitmesugustest labastest kuulujuttudest. On ju ammustest aegadest teada, et kui rahva elujärg pole kõige parem ja raskusi on rohkem kui õnne, siis on inimesed kergesti nõus uskuma jutte, et kohe-kohe läheb olukord veelgi hullemaks.

Kõige vihatumaks inimeseks Astrahani linnas oli tollal vojevood Timofei Rževski, keda tema alluvad põlgasid täiest südamest. Selleks oli ka põhjust, sest Timofei oli kehtestanud suure hulga makse, mis laostasid lihtrahvast. Nii oli vaja maksu tasuda keldrite, saunade, sildade, ahjude, soola ja habemete eest. Sellele lisaks jättis vojevood streletsid ehk sõdurid ilma leivapajukist.

Linnavõimude suur omavoli

Ülestõusu peamisteks põhjusteks olidki ebanormaalselt suur maksukoormus, sõdurite palkade vähendamine ning kohalike poliitikute korruptsioon, omavoli ja kuritarvitused. Näiteks läbisid linna kaubalaevad, millelt võeti mõnikord nii suurt andamit, et see ületas isegi kogu kaubalasti väärtuse. Pidevalt mõeldi juurde uusi ja lausa totraid makse, et oma isiklikku kukrut täiendada.

Kõige suuremat vastumeelsust tekitas Astrahani elanikes aga vojevoodi erakordselt suur usinus ja agarus tsaar Peeter I korralduste täitmisel, mis puudutasid habemete pügamist ja euroopalike rõivaste kandmist. Astrahani inimesed olid sedavõrd meeleheitel, et saatsid tsaarile koguni kaebekirja, milles nurisesid, et nende vuntsid ja habemed lõigatakse maha julmalt ehk praktiliselt koos lõua ja lihatükkidega.

Sellises pingelises olukorras ilmus Moskvast Astrahani keegi streletsipoeg Stepan, kelle kaks onu olid hukatud streletsimässudes osalemise eest. Stepan kutsus astrahanlased kokku ja selgitas neile, miks nad nii kehvasti elavad. Mehe sõnul olevat tsaar Peeter I sõjas rootslastega hinge heitnud, aga Moskvas võtsid võimu neli bojaari, kes tahavad riigi neljaks osaks jagada ja need välismaalastele valitseda jätta.

Astrahani elanikud asusid neid jutte koheselt edasi arendama ja täiendama ning suust suhu levitama. Nii räägiti, et kuna Moskvas valitseb suur segadus, siis on kohalik vojevood ja tema ametnikud kaotanud kristliku usu ning asunud habemeid maha ajama ja saksapärastes riietes ringi käima. Lisaks levisid kuuldused, nagu oleks tsaar tõstnud uusaastapidustused septembrist jaanuarisse (nagu see on Euroopas) ning kavatseb aasta jagada 24 kuuks. Kõigi nende muutustega tahetakse õigeusk likvideerida ja vene rahvas latiniseerida.

Aga 1705. aasta augusti alguses hakkas Astrahanis levima uus kuuldus, nagu keelataks seitsmeks aastaks õigeusklike pulmade korraldamine ja juba olevat kirikumeestele isegi teatatud, et õigeusklikke ei tohi enam paari panna. Veel teati rääkida, et kõik kohalikud abiellumiseas vene näitsikud antakse naiseks üksnes sakslastele, kes tuuakse Astrahani Kaasanist. Muide, tollal nimetati „sakslasteks“ kõiki lääneeurooplasi – nii prantslasi, inglasi, hollandlasi ja teisi.

Sellised kuulujutud ajasid Astrahani elanikel ihukarvad püsti ja neid haaras õudus. Seetõttu otsustasid kohalikud mehed oma tütred ja õed panna kiiresti mehele, et nad ei jääks sakslastele. Ruttu-ruttu leiti kõigile neidudele peigmehed ja juba 9. augustil (uue kalendri järgi) peeti ühel ja samal päeval maha enam kui sada pulma. Aeg oli sellisteks üritusteks valitud erakordselt ebaharilik, sest tavaliselt abielluti sügisel (septembri keskpaigast novembri lõpuni). Linn, kus elas vähem kui 20 000 elanikku, pidutses täiel rinnal ja alkoholi voolas ojadena.

Mässule järgnesid hukkamised

Pulmapidustustel läks kangemat kraami ohtrasti tarbinud rahvas väga hoogu ja Astrahanis otsustati kord majja lüüa. Pulmapeod kasvasid sujuvalt üle pulmalahinguks. Öösel kogunes kiriku juurde mitusada meest, kelle hulgas oli palju sõdureid. Nad tungisid kohalikku valitsusmajja ehk kremlisse ja tapsid mõned ohvitserid. Ka kanalauta peitu pugenud vojevood Rževski leiti üles ja tapeti. Kokku löödi mässu ajal maha umbes 300 inimest, peamiselt ohvitsere ja ametnikke.

Hommikuks oli kogu linn mässajate kontrolli all. Astrahani uueks linnapeaks valiti kaupmees Jakov Nossov, aga linna ennast pandi valitsema vanematest koosnenud koosolek. Uue võimu üheks esimeseks korralduseks oli tapetud ja arreteeritud endiste valitsejate varanduse konfiskeerimine ning tobedate maksude tühistamine. Loodi koguni kasakate vabariik, mis püsis kuni 1706. aasta kevadeni.

Tsaar Peeter I asus mässu puhkemise ajal Miitavi linnas (Jelgava), kust käskis koheselt saata Astrahani feldmarssal Boriss Šeremetjevi polgud. Sõjavägi jõudis Astrahani alla 1706. aasta märtsis, kuid linna vallutamine ei läinud väga libedalt, sest mässulised avaldasid tõsist vastupanu ja võitlesid iga ruutmeetri pärast. Alles pärast võimsat suurtükituld andsid mässajad alla.

Vangide ülekuulamine pani Šeremetjevi tõsiselt imestama, sest ta tähendas üles järgmised read: „Ma ei ole kunagi varem näinud nii palju peast segaseid ja meeletuid inimesi, kes on pilgeni täis hirmsat viha ja kelle puhul vagadusest ei saa hoopiski rääkida.“

Kättemaks mässajatele oli karm. Mingi ports ülestõusnutest saadeti Moskvasse, kus tõmmati rattale, hukati ja suri piinamise tagajärjel 365 inimest. Viimased hukkamised leidsid aset enam kui kaks aastat pärast mässu mahasurumist, kui 8. veebruaril 1708. aastal raiuti pead maha 70 inimesel, viis ratastati ja 45 poodi üles.

Astrahani 1705. aasta sündmustest kirjutas ajaloolise jutustuse „Pulmamäss“ prantsuse päritolu vene kirjanik Jevgeni Salias de Turnemir, keda on nimetatud „vene Alexandre Dumas’ks“. Huvitav on fakt, et nõukogude ajal seda jutustust ei avaldatud ja isegi Astrahani mässust püüti rääkida võimalikult vähe, kuigi ülestõusnud kehtestasid Astrahani linnas esimese demokraatliku võimu Venemaal tsaar Peeter I vastu, keda mitu ajaloolast on nimetanud „18. sajandi Staliniks“.

Mäss toimus Peeter I valitsemisajal. Maali autoriks oli kunstnik Paul Delaroche.

Foto: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga