1805: sündis maailmakuulus Taani muinasjutumeister

Täna 216 aastat tagasi, 2. aprillil 1805. aastal sündis kirjanik Hans Christian Andersen, kes kinkis lugejatele üle kahesaja muinasjutu. Juba enam kui pool sajandit tähistatakse Anderseni sünniaastapäeva rahvusvahelise lasteraamatupäevana.

Hans Christian Anderseni sünnipaigaks oli Fyni saarel Odense jõe kaldal asuv Odense linn. Tema vanaisa, puunikerdajat Anders Hansenit peeti linnas hullumeelseks, sest ta nikerdas kummalisi kujukesi poolinimestest-poolloomadest koos tiibadega. Alates lapsepõlvest köitis Anderseni lugude kirjutamine, kuigi ta ei õppinud koolis kuigi hästi ja kirjutas oma elu lõpuni vigadega.

Taanis eksisteerib legend Anderseni kuningliku päritolu kohta. Selle põhjuseks on asjaolu, et kirjanik ise kirjutas ühes oma varajases autobiograafias sellest, kuidas ta lapsepõlves mängis koos prints Fritsiga, kellest hiljem sai kuningas Frederik VII. Anderseni sõprus Fritsiga olevat jutuvestja fantaasia järgi kestnud edasi ka täiskasvanuna, kuni kuninga surmani.

Veel on väidetud, et Andersen võis olla kuningas Christian VIII vallaslaps, kuid selle kohta pole piisavalt tõendeid. Kuningal oli vähemalt kümme väljaspool abielu sündinud last ning paljud on tahtnud näha nende hulgas ka kuulsat kirjanikku. Tegelikult oli Andersen kingsepa poeg ja kasvas üles vaeses peres.

Kindlalt on teada aga see, et kuningas Frederik VI maksis kinni Anderseni hariduskulud. Selle suutis monarhilt välja pressida tolleaegne kõrge riigiametnik Jonas Collin, kes märkas teistest erinevat noorukit, kui too jõudis esmakordselt Kopenhaagenisse. Collinist sai Anderseni üks lojaalsemaid sõpru ja oli tema toetaja kuni enda surmani.

Koolis õppimine polnud tulevasele kirjanikule meeltmööda ning hiljem nimetas ta kooliaastaid üheks hirmsamaks ajaperioodiks oma elus. Selle põhjuseks oli asjaolu, et Andersen sai alatihti direktorilt pahandada.

Andersen oli pikk, kõhn ja kühmus, aga jutuvestja iseloom oli väga vilets ja inimesi ärritav. Nii kartis ta röövimisi, koeri, passi kaotamist. Ta pelgas tulekahjus suremist, mistõttu kandis alati endaga kaasas köit, millega saaks tulekahju korral aknast alla laskuda. Ta kannatas terve elu hambavalude käes ja uskus tõsimeeli, et tema viljakus kirjanikuna sõltub hammaste arvust suus.

Hans Christian Andersenil ei olnud edu naiste juures ja ega ta ei püüelnudki selle poole. Kuid 1840. aastal kohtas ta Kopenhaagenis neiut nimega Jenny Lind. Kirjanik pani 20. septembril 1843 oma päevikusse kirja sõnad: „Ma armastan!“ Ta pühendas noorele rootslannale Jennyle luuletusi ja kirjutas talle muinasjutte ning tegi kalleid kingitusi. 1852. aastal abiellus ooperilauljaks saanud Lind saksa noore pianisti Otto Goldschmidtiga.

Kui Andersen sai teada lauljanna abiellumisest, siis langes ta sügavasse depressiooni. Ja lõpuks kirjutas muinasjutu „Lumekuninganna“, kusjuures peategelase prototüübiks oli Jenny Lind.

Anderseni loodud kõige tuntumateks muinasjuttudeks on veel „Pöial-Liisi“, „Printsess herneteral“, „Väike merineitsi“, „Keisri uued rõivad“, „Vankumatu tinasõdur“, „Metsluiged“, „Inetu pardipoeg“, „Tuleraud“ jne.

Andersen oskas ammutada inspiratsiooni ka kõige tavalisematest ja tühisematest asjadest. Lille kroonleht, väike putukas, niidirull – tema arvates oli kõik siin ilmas ideaalne. Ja isegi suvaline hernes võis Andersenilt saada endale hämmastava eluloo. Samas ei loonud Andersen utoopilist maailma, kus kõik elaksid kaua ja õnnelikult. Näiteks „Vankumatus tinasõduris“ saatis kirjanik peategelane kaminasse, kus ta üles sulas.

Eesti keeles on Anderseni teoseid avaldatud palju, kuid tuntumaid lugusid loomulikult sagedamini. Aga esmakordselt ilmusid Anderseni muinasjutud eesti keeles juba 1876. aastal ehk aasta pärast kirjaniku surma. Nendeks olid „Üks tüdruk, kes leiva peale astus ja tema teekäik pärast surma“ ning „Vigane Hans“. Järgmisel aastal jõudis eesti lugejateni „H. K. Anderseni ennemuistsed jutud“ ning veel aasta hiljem „Hõbe killing reisu peal“.

Allan Espenberg

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga