1920: sündis üks kõigi aegade populaarsemaid paavste

täna maailmas 1

98 aasta eest, 18. mail 1920. aastal nägi Wadowice linnas Poolas sõjaväelase ja raudteeametniku peres ilmavalgust Karol Józef Wojtyła, kellest sai 58 aastat hiljem Peetruse 263. järglane – paavst Johannes Paulus II.

Allana Espenberg

Wojtylast sai esimene poolakas ja esimene slaavlane paavstiametis. Ühtlasi oli ta esimene mitteitaallasest paavst alates 1523. aastast, mil lõpetas oma paavstiameti hollandlane.

Katlakütjast sai kirikupea

Õppinud kõigepealt Krakówi ülikooli filoloogiateaduskonnas, läks Wojtyła pärast sõda üle usuteaduskonda, jätkates hiljem teoloogiaõpinguid Itaalias, Belgias ja Šveitsis. Raskeim oli tulevase paavsti elu Teise maailmasõja ajal, kui tal tuli töötada lihttöölisena kivimurrus ja katlakütjana keemiatehases, lisaks näitles ta jõudumööda põrandaaluses teatris. Teater oligi paavsti üks suuremaid hobisid, ta kirjutas luuletuste ja filosoofiliste traktaatide kõrval ka mitu näidendit.

Kirikurüppe pöördus Wojtyła jäägitult alates 1946. aastast, kui ta ordineeriti preestriks. Ta tegi vaimulikutööd poola emigrantide hulgas Prantsusmaal ja Belgias, tegutses külavikaarina Poolas ning oli teoloogia- ja eetikaõppejõud mitmes Poola kõrgkoolis. 1958. aastal määras paavst Pius XII noore vaimuliku Krakówi peapiiskopkonna vikaarpiiskopiks ning juba viis aastat hiljem pühitseti ta Krakowi peapiiskopiks. 1967. aastal kuulutati ta kardinaliks.

Suurpäev saabus 16. oktoobril 1978, mil Wojtyła valiti konklaavi kolmandal päeval ja valimiste kaheksandas voorus ametisse, saades 58aastasena 20. sajandi noorimaks paavstiks. Kardinalide kogu 111 liikmest toetas poolakat koguni 97 kirikutegelast ja 22. oktoobril vannutati ta Johannes Paulus II nime all ametisse.

Rooma piiskop, Kristuse asemik, Püha Apostel Peetruse järglane, apostlik vürst, ülemaailmse kiriku ülempreester, Lääne patriarh, Itaalia priimas, Rooma provintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani linnriigi ainuvalitseja, Jumala sulaste sulane – nii kõlab roomakatoliku kiriku pea ehk paavsti täielik tiitel. Katoliiklasi, kelle üle tuli Johannes Paulusel valvata, oli kogu maailmas tublisti üle miljardi.

Aktiivselt rahu eest võidelnud ja nõrgemaid kaitsnud karismaatilist kirikupead on nimetatud viimase viiesaja aasta tugevaimaks ja mõjukaimaks usujuhiks. Tema reisid tõid kaasa katoliiklaste arvu kasvu ja katoliikluse mõju tunduva tugevnemise nii katoliiklikes kui mittekatoliiklikes maades.

Ei saa alahinnata paavsti rolli Ida-Euroopa kommunismisüsteemi kokkuvarisemises ning erinevate kirikute ja rahvaste lähendamises. Ta oli esimene Vatikani liider, kes julges taunida usklike tagakiusamist Nõukogude Liidus ja selle satelliitmaades. Johannes Paulus II tunnistas ka Iisraeli riiki ja ajalooliseks kujunes tema visiit Iisraeli 2000. aastal. Ainsa paavstina söandas ta astuda üle mošee ja sünagoogi läve.

Atentaadikatsest kanoniseerimiseni

Johannes Paulus II oli mitme atentaadikatse märklauaks. Neist tuntuim toimus 13. mail 1981 Roomas Püha Peetruse platsil, kui türklane Mehmet Ali Ağca haavas teda. Saanud raskelt haavata vasakusse kätte ja kõhtu, opereeriti paavsti Gemelli haiglas ligi kuus tundi. Kuigi paljude meelest oli kirikupea seisund kriitiline või isegi lootusetu ning talle tehti ka viimne võidmine, õnnestus tal siiski surmasuust välja tulla. Tapmiskatse viis paavsti ligi kolmeks kuuks haiglavoodisse ning päris terveks ta sellest tulistamisest ei saanudki.

Kuigi täpselt pole teada, kes atentaadi tellis, ollakse arvamusel, et seda võis kõige tõenäolisemalt teha Nõukogude Liidu KGB, mis palkas tapatööks Bulgaaria agendid. Selle versiooni kohaselt tegi NSV Liit, kellele oli vastumeelt poolaka valimine kirikupeaks, kuna see hakkas õõnestama venelaste võimu Ida-Euroopas, Bulgaaria luureteenistusele ülesandeks paavst füüsiliselt kõrvaldada. Et asja keerukamaks ajada, ei läinud bulgaarlased ise paavsti tapma, vaid andsid selle ülesande türklastele. Ka Ağca ise väitis, et Bulgaaria luureorganid maksid talle 1,25 miljonit USA dollarit paavsti tapmise eest.

Esmakordselt rääkis paavst avameelselt 1981. aasta mõrvakatsest ja sellele järgnenud katsumustest vaid paar kuud enne oma surma müügile jõudnud meenutuste raamatus „Mälu ja identiteet“. Paavst avaldas kindlat veendumust, et tookordsest loost aitasid tal edukalt välja tulla taevased jõud, kes hoidsid elutähtsad organid kuulidest puutumata. Teoses ütles paavst, et mäletab haiglasse viimist, kuid edasist mitte: „Olin peaaegu teispoolsuses.” Veel enne haiglasse jõudmist 1981. aastal olevat paavst öelnud oma erasekretärile: „Ma annan mõrtsukale andeks.”

Paavst suri 2005. aasta 2. aprilli õhtul 84aastasena. Juba hiljem selgus, et Johannes Paulus II viimased sõnad olid emakeelsed, kuus tundi enne surma (kell 15.30 kohaliku aja järgi) ütles hingamisraskustes paavst väga nõrgal häälel poola keeles: „Laske mul minna isakoju.”

Pärast Johannes Paulus II surma nõudsid Vatikani Püha Peetruse katedraali ette kogunenud katoliiklased paavsti kohest pühakuks kuulutamist, skandeerides „Santo subito!“ (Otsekohe pühakuks!). Nii kiiresti seda loomulikult polnud võimalik teha, kuid uus paavst Benedictus XVI tuli usklike soovidele siiski vastu. Nimelt alustas ta peaaegu kohe pärast paavsti matuseid kiirendatud korras ettevalmistusi suure populaarsuse võitnud ja „rahvapaavsti“ tiitliga pärjatud Johannes Paulus II pühakuks kuulutamiseks, kuigi tavaliselt ootab kirik sel puhul vähemalt viis aastat.

Kõigepealt kuulutati Johannes Paulus II 2009. aastal austusväärseks, mis on üks astmetest pühakuks saamisel. 1. mail 2011 oli katoliku maailma suurpäev, kui Rooma kogunenud enam kui miljon palverändurit jälgisid Johannes Paulus II õndsaks kuulutamist. Lõplik tõde saabus 27. aprillil 2014, kui Johannes Paulus II sai pühakuks.

Johannes Paulus II 1997. aastal.

Allikas: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga