1934: hukatuslik Saratovi silla purunemine

täna maailmas
Sillaõnnetused võivad olla väga traagiliste tagajärgedega. Hiljuti purunes uhiuus jalakäijatele mõeldud sild Miamis, kus sai surma kuus inimest. Kuid ajaloost on teada veelgi kohutavamaid sillakatastroofe, millest üks leidis aset täpselt 84 aastat tagasi Nõukogude Liidus.

Allan Espenberg

Saratovi linn asub Volga jõe paremal kaldal, aga selle vastas, jõe vasakul kaldal on Engelsi linn. Kahe linna ühendamiseks ehitati 1930. aastatel pikk raudteesild üle Volga.

Silla vajadusteks rüüstati surnuaed
Tegelikult hakati silla ehitamise võimalusest Saratovisse esmakordselt rääkima juba 1892. aastal, kuid erinevatel põhjustel ei saanud mõttest asja. Tehti valmis suur hulk projekte ja skeeme, käidi välja erinevaid variante, vaieldi ja lausa kakeldi. Üksnes silla asukoha valimiseks kulus 37 aastat. Alles pärast verise kodusõja lõppu hakati uuesti mõtlema raudteesilla rajamisele.
Töödega alustati 1930. aastal, kusjuures mõlemalt kaldalt hakati samaaegselt ehitama ja kaks brigaadi pidid jõe keskel lõpuks kokku saama. Järgmisel aastal oli ehitustöödega ametis juba enam kui 1300 inimest ning lisaks spetsialistidele kasutati ka vabatahtlike ja vangide abi. Paljud tööd tuli ära teha käsitsi: näiteks kuni 200-kilosed konstruktsioonid veeti kohale tööliste endi poolt ja vaid raskemate jaoks kasutati kraanasid.
Sellal võeti kasutusele ka mitu uuendust. Nii laskusid töölised jõepõhja, et valmistada mudane pinnas ette tugikonstruktsioonide paigaldamiseks. Kuna enam kui poolteks töölisteks olid vangid ja vahialused, siis polnud nad midagi kuulnud kessoonidest (kast, millega moodustatakse vees veevaba töökamber) ega töö eripäradest vee all. Nii tuli mõnigi inimene veest jalgupidi välja tirida, kuid mitu töölist ka hukkus. Kui palju inimesi üldse silla ehitamise ajal erinevates tööõnnetustes surma sai, pole teda.
Kuna ehitusel hakkas ühel hetkel vajaka jääma marmorist ja graniidist, võeti vastu otsus koguda Saratovi surnuaialt kokku kõik marmorist ja graniidist hauaplaadid, et seda materjali silla vajadusteks ära kasutada. Siiski jäeti alles need hauaplaadid, mis kuulusid kuulsatele revolutsionääridele, teadlastele ja kunstnikele. Lihtrahva haudadelt korjati aga kõik väärtuslik ära.

See õnnetus hüüdis tulles
Silda ehitati kaua ja tööd kulgesid väga vaevaliselt, kõik toimus üle kivide ja kändude. Sild pidi valmis olema 15. veebruariks 1934, kuid sel kuupäeval oldi veel kaugel silla avamisest. Seepärast vallandati sillaehitusega tegelenud organisatsiooni kogu juhtkond.
Kuid see ei päästnud katastroofist ja pool aastat hiljem, 13. aprillil 1934 leidis aset suur tragöödia. Mitme tehnilise vea tõttu (poldid olid kehvasti kinnitatud ja kraanad töötasid vales tempos) purunes üks sillaosa mitmeks tükiks.
Õnnetus toimus lõunasöögi ajal, kui paljud töölised kinnitasid aja kokkuhoiu mõttes keha otse töökohal, sest ei tahtnud kulutada aega sillalt maha kõndimiseks ja seejärel tagasi vantsimiseks. Avarii paiskas kõik sillapostide tugede neljandas vahekäigus olnud inimesed ühe hetkega jõkke, mis oli veel kaetud jääga. Kukkudes 14 meetri kõrguselt, läbistasid inimesed oma kehadega sulama hakanud jää.
Pääsemiseks polnud mingit võimalust, sest ümberringi oli jää, mis ei andnud võimalust ujuda. Teisalt polnud jää enam nii tugev, et oleks inimeste raskust välja kannatanud. Lisaks takistas liigutamast paks ja soe riietus ning ka allakukkumisel saadud vigastused mängisid oma osa.
Kuigi inimesed püüdsid jääsupist meeleheitlikult välja pääseda, ei õnnestunud see kellelgi. Kõik, kes sillalt jõkke prantsatasid, sinna ka jäid. Kui palju inimesi tookord hukkus, pole teada, kuid enamik ajaloolasi peab tõenäoliseks, et surma võis saada umbes 150 inimest või isegi rohkem. Täpsemaid andmeid pole arhiivimaterjalidest avastatud, kuigi Saratovi silla ehituse kohta on säilinud umbes 150 kilogrammi dokumente.
Kuigi Nõukogude Liidu ametivõimud ja ajakirjandus vaikisid nõukoguliku kombe kohaselt selle tragöödia täielikult maha, siis Saratovi kohalikus ajalehes valgustati süüdlaste üle toimunud kohtuprotsessi. 1934. aasta septembris ilmunud artiklis „Sillaavarii süüdlased proletaarse kohtu ees” kirjutati, et kohtualuste pingis olid ehituse ülem, peainsener, töödejuhataja, kraanatööde brigadir ja ehitustrusti tehnikadirektor. Kohtus tõestati, et süüalused olid teadlikud ehitusvigadest sillapostide neljandas vahes, kuid sellegipoolest lasti töölistel edasi töötada.
Karmilt said karistada ka Saratovi ülikooli ning autotranspordiinstituudi õppejõud ja üliõpilased, kes olid osalenud sillaprojekti koostamisel. Millised karistused täpsemalt neile määrati, sellest tolleaegses ajakirjanduses ei kirjutatud.
Pärast traagilist õnnetust anti järelevalve selle strateegilise objekti üle NSV Liidu kaitseministeeriumile, mis pidi ka hoolt kandma, et infot avarii kohta ei levitataks ja sarnast õnnetust enam ei toimuks. Vaatamata kõigile takistustele, suudeti sild lõpuks siiski valmis ehitada. Aprillis-mais katsetati silla kandevõimet kahel korral, kui sellest sõitis üle täislastis rong vagunite ja tsisternidega. 17. mail 1935. aastal toimus pidulik avamine ja 1730 meetri pikkune sild võeti kasutusele. Tollal oli see suurim sild Euroopas.

Saratovi sild.
Allikas: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga