1943 ja 1945: Jugoslaavia muudeti sotsialistlikuks riigiks

Täna 76 aastat tagasi otsustati Jugoslaavia kujundada sotsialistlikuks riigiks ja 74 aastat tagasi kuulutati Euroopas välja uus rahvavabariik – Jugoslaavia, mis tänaseks on ammu vajunud ajaloo hõlma ning mille asemel eksisteerivad kaasajal seitse sõltumatut riiki.

Allan Espenberg

Nii toimus 29. novembril – erinevatel aastatel – kaks olulist sündmust Jugoslaavia ajaloos ning seda kuupäeva tähistati suurima rahvuspühana.

Uus rahvus – jugoslaavlased

76 aastat tagasi ehk 29. novembril 1943. aastal otsustasid kommunistliku partei liidri Josip Broz Tito (1892–1980) juhitud punased partisanid luua monarhia asemele sotsialistliku Jugoslaavia ja keelasid kodumaale naasmast kuningal Petar II Karađorđevićil (1923–1970), kes oli pärast sakslaste sissetungi riigist põgenenud. Titole omistati ainsa inimesena Jugoslaavia ajaloos marssali auaste, aga Nõukogude Liidus võeti uue valitsuse moodustamine vastu suure vaimustusega ja Jugoslaavia kuulutati peamiseks liitlaseks Kagu-Euroopas.

Selle sündmuse eelloona võib mainida, et Teise maailmasõja alguses okupeerisid sakslased ja nende liitlased peaaegu kogu Jugoslaavia. Serbias moodustati sakslastele kuulekas valitsus, Montenegro oli Itaalia protektoraat, Horvaatias sai võimule marionetlik režiim, Sloveenia jagati üleüldse pooleks.

Vallutajatele asusid vastupanu organiseerima ja avaldama Jugoslaavia rahvavabastusarmee punapartisanid, mida juhtis kohalike kommunistide juht Josip Broz Tito. Samuti võitlesid okupantide vastu monarhistidest tšetnikud sõjapealik Draža Mihailovići juhtimisel. Olukorra tegi keeruliseks asjaolu, et need kaks jõudu võitlesid aktiivselt veel ka omavahel ning Tito ja Mihailovići vahel valitses suur isiklik vihavaen. Seetõttu on mõned ajaloolased väitnud, et üheaegselt võitlusega välismaiste vallutajate vastu toimus Jugoslaavia kuningriigi territooriumil ka äge ja verine kodusõda.

Kui Nõukogude Liidule ja Stalinile oli rohkem meelepärane Tito, siis Suurbritannia ja USA pooldasid alguses pigem Mihailovići. Aga kui viimase juhitud mitteregulaar-armee väeosad hakkasid Tito partisanidele lahingutes alla jääma, siis muudeti seisukohta ja asuti toetama Titot.

Kui partisanid olid Bosnias ja Hertsegoviinas hõivanud Jajce linna, siis kutsuti 29. novembril 1943. aastal seal kokku antifašistlik veetše, mis võttis vastu mitu olulist otsust uutmoodi Jugoslaavia loomiseks. Nii kuulutati näiteks veetše kõrgeimaks riigivõimuorganiks, moodustati ajutine valitsus, asuti koostama uut põhiseadust.

Kõige tähtsam oli vahest see, et võrdsetel alustel otsustati ühte riiki kokku liita Serbia, Horvaatia, Bosnia, Sloveenia, Makedoonia ja Montenegro ning pealinnaks kuulutati Belgrad. „Ma soovin näha seda päeva, kui Jugoslaavia sulab ühtsesse riiki ja muutub ühtse Jugoslaavia rahvuse ühenduseks,“ rääkis Tito.

Tollal hakati kommunistlikus meedias propageerima ka uut nimetust uue riigi rahvuse kohta – jugoslaavlased, milleks kuulutati kõik tulevase riigi rahvad, olenemata nende tegelikust päritolust ja taustast. Muide, sama tehti ka Nõukogude Liidus, kui kõik inimesed kuulutati nõukogude rahvaks.

Ühest riigist tekkis seitse riiki

Samas polnud kavas uude riiki kaasa võtta mitte kõiki endise Jugoslaavia esindajaid. Näiteks Londonis tegutsenud pagulasvalitsus kuulutati laialisaadetuks ja jäeti ilma igasugustest õigustest. Kuningal Petaril keelati kodumaale tagasi tulla isegi eraisikuna. Sellised sammud polnud meeltmööda lääneriikidele, kuid Stalin oli nendest vaimustuses ja juba paar nädalat hiljem kuulutas NSV Liidu valitsus Tito valitsuse Jugoslaavia rahvaste ainsaks täieõiguslikuks esindajaks. Ühtlasi hakkas Nõukogude Liit andma sotsialistlikule Jugoslaaviale suurt majanduslikku ja sõjalist abi.

Täpselt kaks aastat hiljem, 29. novembril 1945. aastal kuulutati ametlikult välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik ja likvideeriti lõplikult monarhia. Uue riigi vapil sümboliseerisid kuus tõrvikut kuut vabariiki ja nende alla oli kirjutatud kuupäev „29. november 1943“.

Sellest ajast alates kujunes 29. november kui Vabariigi Päev aastakümneteks üheks suuremaks riiklikuks pühaks Jugoslaavias ning seaduse kohaselt kehtestati selle kuupäeva ligiduses veel kaks töövaba päeva. Vabariikide pealinnades korraldati ametlikke pidustusi ja õhtuti saluute, veteranidele anti üle ordeneid ja medaleid, noortele koolilastele seoti kaela punased pioneerirätid. 29. novembri püha tühistati alles 2002. aastal, kui Jugoslaavia koosseisust olid peaaegu kõik riigid jalga lasknud ning alles olid jäänud ainult Serbia ja Montenegro.

Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik eksisteeris kuni 1963. aastani, misjärel võeti kasutusele uus riiginimi: Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik. Seegi nimetus ei kestnud kaua, ainult kuni 1991. aastani, kui asendati Jugoslaavia Liitvabariigiga, mis leidis oma lõpu 2003. aastal.

Kui 1990. aastate alguses lagunes Nõukogude Liit iseseisvateks riikideks, siis ei jäänud sarnastest arengutest puutumata ka Jugoslaavia, mis samuti ei suutnud jääda ühtseks riigiks. Alates 1991. aastast eraldusid Jugoslaaviast: Sloveenia (pealinn Ljubljana), Horvaatia (pealinn Zagreb), Bosnia ja Hertsegoviina (pealinn Sarajevo), Makedoonia (pealinn Skopje), Montenegro ehk Tšernogooria (pealinn Podgorica), Serbia (pealinn Belgrad) ja Kosovo (pealinn Priština).

Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, hilisema nimega Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik. Foto: Gap – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=13346416