Metsik ja jumalik Tõnu Kilgas: 60 ja veel üks

MEIE ESIMENE MILJON - Vana Baskini teatri esietemdus

Tõnu Kilgas pole kunagi öelnud: aidake, ma ei oska oma elu ja andega midagi peale hakata. 13. augustil tähistas armastatud näitleja oma 61. sünnipäeva

Marvi Taggo

Muusikateatris „lööb ta üle aisa“, draamas austab autori teksti. Žongleerib elu ja armastusega. Mängib kogu elu ja usub sellesse näitemängu lapselikult ja siiralt. Kilgas on veendunud, et õnn on see, kui tahad hommikul teatrisse proovile minna ja õhtul laval mängida. Aga varieteeõhtu-programmis vallutab ta oma šiki väljanägemise ja hea tooniga publiku joonelt. Eriti naispubliku.

„Vahel tunnen, et olen iseendaga opositsioonis: osa minust on metsik, teine jumalik,“ ütleb ta tõsimeeli nalja tehes.

Nojah: televaatajate lemmik Õnne tänaval Harry Ahven on ju teada-tuntud aferist ja usumees.

Ükskord kohvikujutus kiitis Helgi Sallo, et Tõnu Kilgas alias Harry Ahven on tore reisikaaslane. Käisid nad ju koos Õnne tänava rahvaga Marokos ja Itaalias.

Tõnul on sellest seiklusest oma lugu rääkida. Nimelt kartnud Helgi Itaalias mägedes sellesse tooli istuda, mis mägedesse viib. „Tõmbasin ta sülle. Helgi ütles, et olgu see viimane kord, ja oli klõpsti mu kõrval,“ meenutas ta. „Mäletan Helgit juba “Horoskoobi” aegadest, kui olin veel poisike. Helgi kaugeleulatuvat pilku ja hingevärinat hääles, kui ta laulis. Selle tundega läksingi magama.“

Teater ja elu on erinevad nagu öö ja päev, aga mõlemad on võrratud. „Olen veendunud, et Tõnu Kilgast poleks üldse olemas, kui ma ei oleks tegelenud muusikaga, tahtnud mängida ja esineda,“ räägib äsjane sünnipäevalaps.

Tõnu on seda asja ka aastaid hiljem arutanud. Nimelt koos Tõnis Kõrvitsa, Margus Kappeli ja Ivo Linnaga, kellega ta nooruses bändi tegi. Küsimus oli, mille nimel. „Ma ei saa hõisata, et nooruses tegime bändi suure kunsti nimel. Ikka sellepärast, et oleks palju pruute. Nii see oli, on alati olnud. Ent kas me selle peale nii väga mõtlesime? Ma ei ole ju kunagi eriti tugev muusik olnud. Tahtsin esineda, silma paista, ja bändis mängimine võimaldas seda.“

Esineda on Tõnu saanud muidugi piisavalt palju. Kõiki omi rolle ei suuda ta igatahes kokku lugeda. „Tuttavad tulevad vahel raha laenama: sa mängid siin-seal, sul peab ju raha olema,“ naerab ta.

Tuttavatest võib aru saada: Tõnul on selline operetilik miljoni-dollari-naeratus ju alati näol, kuigi vahel ei jätku tal oma sõnul raha isegi autoliisingu maksmiseks.

Aga ega siis teatris olegi keegi raha pärast. Siis oleksid seal kõik ametikohad vabad.

Vahel on Tõnu nagu Ostap Bender. Ta on seda rolli ka laval mänginud. Ta on Ostap Benderi kombel ka päris elus kõikidest torudest osavalt läbi käinud. Ei kohku millegi ees ja veab alati välja. Pole kunagi nii, et nüüd on katused-korstnad või silmade ees läheb mustaks.

Tõnu ei pruugi kõigile alati meeldida, nii igav ta ka ei ole. Ta on mihkel kõige peale. Oskab kõike teha. Rääkida ja puust punaseks teha. Puust paati muidugi ei tee, aga mõnele teisele puutööle paneb käe külge nii et vähe pole.

2 kommentaari