Hommikukohv Aleksei Turovskiga

TurovskiKadrina rahvaga hommikukohvi joonud armastatud zooloog Aleksei Turovski sidus jutud loomadest, toidust ja poliitikast paeluvaks loenguks.

Tekst: Katrin Kivi

Hommikukohvi algus oli välja kuulutatud kell 11 laupäeval, 26. oktoobril ja väikese akadeemilise hilinemisega heatujuline Aleksei Turovski saabuski. Soojenduseks viskas ta nalja valimiste üle: enne valimisi olla käinud kõikide erakondade esindajad temalt uurimas, kuidas on lood valimistega loomariigis, välja arvatud “Roheliste partei”, sest nemad juba teavad.

Turovski mainis, et tegelikult käib kogu poliitiline tants söögi ümber – nii inimestel kui ka loomadel. Kellel võim ja jõud, selle käes ka söök.

Ta jutustas ilmekalt, kuidas toimub „poliitiline tehnoloogia“ ahvidel. Nimelt kasutavad nad pikaajalist psühholoogilist taktikat: noor isane paavian, kellel kogukonnas pole veel sõnaõigust, hakkab varakult suhteid seadma noorte emastega, tehes neile kingitusi. Ta justkui teaks, et nood on tulevikus valijad. Ja kui saabub õige aeg, siis pole need prouad tema kinke unustanud.

“Linnuke” kotkas ja ujumine hüljestega

Oma kohvikõrvase loengu pühendas Aleksei Turovski söömisele ja söötmisele. Kõigepealt söötmine.

„Me ei võta loomaaias loomadelt sööki ära!“ teatas ta. „Miks inimesed arvavad, et loomad on näljas? Ei ole näljas! Meil on puuridel sildid „Palume loomi mitte toita“ ja need pole riputatud sinna nalja pärast.“

Homo sapiens sapiens, Turovski eelistab meie kohta kasutada eestikeelset väljendit “pärisinimene”, ehk tõesti tegeleb mõtlemisega ega võta endale õigust arvata, mis ühele või teisele loomale söögiks sobib, kuid loomaaeda külastavad sageli ka sellised homo sapiens sapiens´id (targad targad inimesed) ja kelle tragikoomilised seiklused muutuvad sageli ohtlikuks. Nii nende endi kui ka loomade jaoks.

Näiteks oli üks vanaemake kord pähkli pistnud kolmeaastase tirtsu pihku ja julgustanud teda andma linnukesele süüa. “Linnuke” oli suur kotkas. Oma jutu ilmestamiseks demonstreeris Turovski, kui suur on puurivõre silm, kui suured kotka küünised ning kuidas ta on võimeline need läbi võre lükkama.

Õnneks vanaemast homo sapiens`i ja tüdrukutirtsu lugu halvasti ei lõppenud, sest Turovski juhtus seda pealt nägema ning kiiret reaktsiooni omava mehena eemaldas ta lapse kotka puuri juurest. Pisut rahunenuna küsis ta memmelt: „Kas teate, et toimivaid silmaproteese pole veel leiutatud?“ Vanaema ajanud end selle peale pahasena sirgu ja teatanud: „Andke mulle andeks, aga minu pension pole nii suur, et teie papagoile kreeka pähklit osta!“

Veel rääkis Aleksei Turovski järgmise loo. Kaks üle 20aastast mehepoega, kel osa aruraasust mõnevõrra viinakuradi käes laenul, otsustasid nelja 150kilose hülge seltsi ujuma minna. Hüljestel polnud selle vastu kõige vähematki, nemad olid veendunud, et mehed saadeti basseini nende meelt lahutama. Nad hakkasid lõbusasti meeste ümber ujuma, tekitasid laineid, hüppasid üle mehepoegade. Viimased sattusid uppumisohtu, sest vee sügavus on seal oma kolm meetrit. Loomaaia töötajad karjusid meestele, et püüdku basseini äärde ujuda ja kaldale ronida, kuid see plaan ei meeldinud hüljestele kohe sugugi mitte, sest ega neile iga päev kahte meest mängimiseks anta.

Lõpuks tuli mehed nooda abil basseinist välja õngitseda. “Igaks juhuks ei pannud me neid enne maha, kui alles loomaaia väravas,” võttis Turovski teema kokku.

Elagu tselluliit!

Mis puutub söömisesse, siis sügis on söömise aeg, selgitas Turovski ja teatas: „Elagu tselluliit, kui see on õigel ajal. Sügisel sööme, kevadel paastume.“ Ta pani inimeste südamele, et võtku me oma menüüsse ka tatar ja hirss. „Kevadel on väga hea süüa kuivatatud puuvilju ja kompotte,“ õpetas ta.

Zooloogina selgitas Turovski, et päris inimene on segatoiduline. Liha on ka tähtis. Ta rääkis, et jahipidamisel on inimkonna arengus väga tähtis osa, tõenäoliselt ka keelearengus, sest jahipidamisel oli vaja suhelda.

Inimene peaks sööma eelkõige seda, mis on tema piirkonnas looduslikult saada. Näiteks tõi Aleksei Turovski asjaolu, et on piirkondasid, kus taimset toitu praktiliselt polegi – on ainult kala, hülged ja vaalad. Kes kogu elu nimetatud toitu söönud, kas ta saab ikka banaanidest-õuntest kõhu täis?

Veganismi vastane ta aga ka pole. Inimese keha on tark ja tuleb osata kuulata. „Last ei tohiks sundida sööma toitu, mida ta süüa ei taha. Tal võib olla mõne toiduaine suhtes talutamatus või see lihtsalt ei sobi talle,“ selgitas Turovski. “Juba noorena peaks oma toitumist jälgima, aga vanemast peast ei saa ega tohi seda enam eirata.”

Maast ja ilmast

Pärast loengut Aleksei Turovskiga silmast silma juttu ajades läks jutt taas valimiste peale.

„Miks Savisaar valimised võitis?“ küsis ta minu käest. „Milline oli reformierakondlaste sõnum valimistel? Olen uhke Eesti üle!“ küsis ja vastas Turovski ise ning jätkas: „Mida see inimestele tähendas? Mille üle meil nii väga uhke on olla? Praegusel ajal? Oleks, et murelik! Mina näiteks tunnen muret Eesti pärast. Aga ei, nad on uhked,“ arutles Turovski. „Keskkerakonnal oli sõnumiks „töötab“. See andis sõnumi.  Mida me teeme? Me töötame! Tegelikult teevad seda kõik erakonnad, aga tähtis on see, kuidas me oma sõnumit kommunikeerime.“

Ja siis vajutas Turovski pitseri: „Praegu uputab! Seekord pole tegemist veeuputusega. Praegu on infouputus ja ma ei tea, mis selle tagajärjel juhtuma hakkab,“ muretses ta.

Need Aleksei Turovski küsimused tiksuvad mul veel siiani kuklas. Kas siin pole mitte see koht, kus ise ka mõelda, millist sõnumit me tegelikult edastame – tööl, kodus? Kas ütleme ikka seda, mida tahame öelda? Meenus šimpans eespool räägitud loost – milline tark loom.

 Turovski2

________________________________

Aleksei Turovski: ma olen õppevahend

Aleksei Turovski sündis 4. augustil 1946. aastal Moskvas. Paarikuise beebina asus ta koos ema ja isaga elama Tallinnasse.

„Mul oli fantastiline lapsepõlv,“ jutustas ta. „Räägitakse, et lapsed süüdistavad ennast, kui nende vanemad lahku lähevad. Ma tegelikult ei tea, kui õige see on. Eks see sõltub vanematest ja sellest, mis sõnum lapsele antakse. Mina olin 6aastane, kui minu ema ja isa tee lahku läks – nad tegid seda väga targasti. Mulle ei jäänud sellest negatiivseid mälestusi. Kui isa läks tagasi Moskvasse, siis sain teda ja Moskva loomaaeda külastada. Mida ma veel oleks tahta võinud,“ meenutas Turovski.

Aleksei Turovski on lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia-geograafiateaduskonna zooloogina. Alates 1972. aastast töötab ta Tallinna Loomaaias, õpetades seal muuhulgas üliõpilasi ja lapsi. „Ma vahel tutvustan ennast, et olen õppevahend,“ muheles ta ja rääkis, et kuigi ta end pedagoogiks ei julge nimetada, meeldib talle õpetada.

Turovski on kirjutanud hulgaliselt raamatuid loomadest. Ka praegu on tal käsil päris mahukas raamat. Teos räägib loomade sotsiaalsusest. Ta on kirjastusele lubanud käsikirja esitada küll juba sellel aastal, kuid kahtleb, kas raamat päriselt sellel aastal ilmub.

 

Aleksei Turovski käis hommikukohvil Kadrina Rahvamajas
Aleksei Turovski fännide keskel autogrammi jagamas
Fotod: Katrin Kivi