Monika Uldrich: armastan lihtsust ja naivismi
Aastaid tagasi hakkas Rakvere disainer Monika Uldrich riideid taaskasutama ning kokku „miksima“, sellest sündis kaubamärk MonEril. Möödunud nädalal käsitöökonverentsil toimunud moedemonstratsioonil sai tema rõivakollektsioon väga sooja vastuvõtu osaliseks ning ajas sotsiaalmeedia põnevusest kihama.
Mari Möldre
Teie MonErili rõivakollektsiooni võtsid käsitööinimesed väga soojalt vastu. Kuidas pärast esitlust läinud on?
Lisaks moedemonstratsioonile kutsuti mind kreisilaadale oma rõivaid müüma. Laupäeval olin rõivastega kohal, paraku sadas vihma ja oli täiesti ebasoodne aeg riiete uudistamiseks. Üldiselt ei ole ma laadainimene, mulle meeldib oma kollektsiooni rahulikus meeleolus ateljees näidata. Samas sain kohapeal paljude teiste käsitöötegijatega kontakte vahetada.
Teil on nii suur kollektsioon – ateljee meenutab suurt riidekappi. Miks teist varem midagi kuulda pole olnud?
Nimetan ennast ikka hobitegijaks ja ma nautlen protsessi. Teen siis, kui tuju on, ja panen selliseid rõivaid omavahel kokku, nagu mulle õige tundub olevat. Mulle tõesti meeldib loomishetk – silme ees on lõpptulemus, valin ja sobitan riideid omavahel, panen kokku pitside ja muuga.
Ma ei tee riideid tellimise peale. Lähtun taaskasutusest, õmblen omavahel oma laos olevaid riideid. Tulemus tuleb selline nagu tuleb.
Turundamise pool on jäänud tagaplaanile, info liigub pigem suust suhu. 14. juulil on Rakveres Kurva Kodus avatud uste päev, kus teeme väikese rõivaesitluse ja toon suure osa valmisriietest uudistamiseks.
Kas selliste riiete kokkuõmblemiseks peab olema loomingulise meelega?
Kunsti ja loomingu vastu on mul maast madalast huvi olnud. Olen pärit Jõhvist, seal käsin kunstiklassis. Tahtsin minna edasi õppima tollal väga mainekasse Jõhvi kunstikooli, kuid perel seisis ees kolimine. Pilgud olid pööratud Tallinna ja Rakvere suunas, otsustati viimase kasuks. Soovisin kunsti edasi õppida. Käisime Rakveres pioneerimajas uurimas, kas kunstiringi saaks. Peale proovitööd ütles juhendaja, et mul pole mõtet seal käia.
Mu tase oli nii kõrge. Abiturendina sain kino juures kunstnikuna tööd. Hakkasin kinoplakateid maalima, tegin seda 12 aastat.
Siis sai isu täis ja lõin sõbrannaga oma kudumisfirma. Hakkasime tegema kampsuneid, mis olid väheke teistmoodi, millel oli väike vimka või kriuks juures. Nõukogude ajal olid ju kõik riided ühe stambiga tehtud ja igavad, seetõttu tahtsime midagi lahedat valmistada. Pärast pereäri loomist jäi käsitöö aga tagaplaanile.
Kuidas õmblemisekihk tekkis?
Mu ema töötas Virulases ja oli praaker. Õmbluspisiku sain kodust, olen kangastega kogu aeg kokku puutunud. Hakkasin hoogsamalt õmblema, kui lapsed sündisid. Riideid polnud tollal eriti saada ja tuli ise hakata midagi olemasolevatest kangastest konstrueerima. Kui lapsed suureks kasvasid ja kodust lahkusid, jäi üha rohkem vaba aega ning naasin oma lemmikhobi juurde.
Kust ammutad inspiratsiooni?
Ma armastan lihtsust ja naivismi, seda nii kunstis kui käsitöös. Sageli näeb minu riietes lihtsate asjade kokkusobitamist, see annabki omapärase tulemuse. Käin sageli Barcelonas, kust võib kihvte ideid ammutada. Kangaste valikul lähtun ma põhimõttest, et see peab olema mugav, mittekortsuv ja nahasõbralik.
Teate seda tunnet, kui jakk on seljas ja istud autosse ning jakk tõuseb üles? Siis peab ruttu nööbid lahti tegema, sest on ebamugav. Sellised riided õmblen kõik ringi, et need istuksid nagu valatud ja vajadusel veniksid.
Nii tööde tegemisel kui elus lähtun põhimõttest, et kui midagi teha, siis maksimaalselt hästi.
Monika Uldrich ei tee rõivaid tellimise peale, vaid õmbleb omavahel oma laos olevaid riideid. Foto: Mari Möldre
